Dr Jason Fung: korrumpeerunud tõenduspõhine meditsiin teenib kasumit surma hinnaga

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

10. august 2021 kell 18:53

Kommentaare:
0

Idee tõenduspõhisest meditsiinist (ingl evidence based medicine, lühend EBM) on suurepärane. Tegelikkus näitab aga midagi muud. Inimeste tõlgendus ei ole alati korrektne. Tõenduspõhise meditsiini eesmärk on see, et meedikutel oleksid ametlikult meditsiinilised ravimeetodid ja kindlasti on sellest ka mingil määral kasu, aga kui usaldusväärsed on siiski kliinilised uuringud ning mida näitab nende puudumine? Teemat lahkas 2018. aastal dr Jason Fung, tuntud neeruarst ja toitumisekspert. Kas on võimalik, et aastaks 2021 ei ole need asjad suures pildis muutunud? 

 

Mõelge angioplastika protseduurile. Arstid sisestavad südame veresoontesse kateetri ja kasutavad arteri avamiseks ning verevoolu taastamiseks õhupalli sarnast seadet. Akuutsete südameatakkide uuringud kinnitavad, et see on tõhus protseduur. COURAGE ja ka hiljutine ORBITA uuring näitasid aga, et kroonilise südamehaiguse korral on angioplastika enamasti kasutu. See on hea näide, kuidas EBM aitas eristada invasiivse protseduuri parimat kasutamist.

Miks siis nimetavad prominentsed arstid EBM-i enamasti kasutuks? Maailma kaks tunnustatumat meditsiiniajakirja on The Lancet ja The New England Journal of Medicine (NEJM). The Lanceti peatoimetaja Richard Horton ütles 2015. aastal, et suur osa, võib-olla isegi pool teaduskirjandusest võib olla vale.

NEJM-i endine peatoimetaja dr Marcia Angell kirjutas 2009. aastal, et enam pole lihtsalt võimalik uskuda suurt hulka avaldatud kliinilistest uuringutest ja tugineda usaldusväärsete arstide hinnangutele ja meditsiinilistele juhistele. “Mul ei ole hea meel selle järelduse üle, mille väljakujunemine toimus aeglaselt ja vastumeelselt kahekümne toimetajana veedetud aasta jooksul,” sõnas ta.

 

Farmaatsiatööstus on meditsiinisüsteemi ära ostnud

See järeldus on murranguline. Kui tõendusmaterjal on vale või korrumpeerunud, muudab see tõenduspõhise meditsiini oma olemuselt täiesti väärtusetuks. See on nagu puumaja ehitamine teadmises, et puit on termiitidest nakatunud. Mis selle kahetsusväärse olukorra põhjustas? Dr Relman, samuti NEJM-i endine peatoimetaja, ütles 2002. aastal järgmist: „Meditsiinisüsteemi ostab ära farmaatsiatööstus. See ei puuduta ainult meditsiinipraktikat, vaid mõjutab ka teadusuuringuid ning seda, kuidas arste välja õpetatakse. Meie riigi akadeemilised asutused lubavad end farmaatsiatööstuse agentidel ära osta ja ma leian, et see on ebaeetiline.”

Süsteemi eest vastutavad inimesed ehk maailma kõige olulisemate meditsiiniliste ajakirjade toimetajad saavad paarikümne aasta jooksul järk-järgult teada, et nende elutöö korrumpeerub aina enam. Arstid ja ülikoolid on lubanud endale altkäemaksu anda.

Meditsiinis leiab sellekohaseid näiteid kõikjal. Teadusuuringud maksavad pea alati kinni ravimifirmad. Kuid on teada, et tööstuse poolt läbi viidud uuringud annavad palju sagedamini positiivseid tulemusi. Farmaatsiatööstuse juhitud teadusuuringute tulemused on 70% tõenäosusega positiivsema väljundiga kui valitsuse rahastatud uuringud. Mõelge sellele. Kui EBM väidab, et 2 + 2 = 5 on õige 70% ajast, kas te usaldaksite sellist teadust?

 

Uuringute valikuline avaldamine

Negatiivsed uuringud (need, mis näitavad, et ravimitest pole kuigivõrd kasu) jäetakse tõenäoliselt tagaplaanile ja ei avaldata. Näiteks antidepressantide puhul avaldati 36/37 ravimitele soodsa tulemusega uuringust. Samas, neid uuringuid, mis ei näidanud ravimeid soodsas valguses, avaldati vaid 3/36. Positiivsete (ravimiettevõtte jaoks) tulemuste valikuline avaldamine tähendab, et kui teha ülevaade kirjandusest, pooldab ravimeid 94% uuringutest, kuigi tegelikult oli positiivseid väljundeid ainult 51% uuringutest.

Kujutame ette olukorda, kus te teate, et investor avaldab vaid kõik oma võidetud tehingud, kuid varjab kõiki teisi. Kas usaldaksite talle oma raha? Ehkki tõenduspõhise meditsiiniga toimub täpselt seesama, usaldame EBM-i kätte oma elu.

Vaatame järgmist graafikut, kust saame ülevaate, kui palju katseid on läbi viidud ja lõpetatud ning kui palju on tulemusi avaldatud. 2008. aastal viis ettevõte Sanofi läbi 92 uuringut, millest avaldati 14. Kes otsustab, missuguse uuringu tulemused avaldatakse ja missuguse oma mitte? Õige. Sanofi. Millised neist teie arvates avaldatakse? Kas need, mis näitavad selle ettevõtte ravimeid soodsas valguses, või need, mis tõestavad, et nende ravimid ei tööta?

Pidage meeles, et see on Sanofi või mõne muu ettevõtte jaoks ainus mõistlik tegutsemisviis. Jabur oleks avaldada endale kahjulikke andmeid. See oleks finantsilises mõttes enesetapp. Seega leiabki aset selline “ratsionaalne käitumine”. See toimub tänapäeval ega peatu ka tulevikus. Aga miks me seda teades ikkagi usume tõenduspõhist ravimit, kui tõendusbaas on täiesti kallutatud? Inimene, kes heidab pilgu kõigile avaldatud andmetele, teeb loomulikult järelduse, et ravimid on mitu korda tõhusamad, kui need reaalselt on. Kui aga te juhite sellele akadeemilistes ringkondades tähelepanu, nimetavad inimesed teid idiootideks, kes “ei usu tõendeid”.

Tulemustega sahkerdamine

Või võtame näiteks esmaste tulemuste registreerimise. Enne 2000. aastat ei pidanud uuringuid läbi viivad ettevõtted deklareerima, milliseid väljundeid nad täpsemalt mõõtsid. Nii tegid nad kokkuvõtteid paljudest erinevatest näitajatest ja lihtsalt valisid välja, milline neist nägi välja parim, ning kuulutasid seejärel katse edukaks. Ja kui ikka piisavalt tulemusi mõõta, ilmneb ühel hetkel tõenäoliselt ka midagi positiivset.

2000. aastal otsustas valitsus sellise sahkerdamise peatada. Nad nõudsid, et ettevõtted märgiksid kohe alguses üles selle, mida nad oma uuringutes taotlevad ja mõõdavad. Enne 2000. aastat oli 57% uuringutel positiivne tulemus. Pärast 2000. aastat näitas häid tulemusi vaid 8% uuringutest. See on järjekordne näide selle kohta, et tõenduspõhisus on täielikult ärihuvidele ohverdatud ja sellega rikkaks saanud arstid vaatavad sellest korruptsioonist mööda, sest nad teavad, et pole mõistlik hammustada kätt, mis sind toidab.

 

Reklaammaterjalid ja sisuturundus

Näiteks võib tuua NEJM-i artikli, milles räägitakse, et tulusate bisfosfonaatravimite põhjustatud murdude määr oli “väga harv”. Lisaks sellele, et ravimifirmad maksid arstidele suures summas nõustamiskulusid, olid kolm selle “ülevaatliku” artikli autorit farmaatsiatööstuse täiskohaga töötajad!

Täiesti skandaalne on lubada reklaamartikli avaldamist teaduspõhise uuringu pähe. Arstidel, kes usaldavad NEJM-i teadmises, et seal avaldatakse tõenduspõhist kallutamata informatsiooni ja nõuandeid, pole õrna aimugi, et et tegu oli puhta sisuturundusega. Sellegipoolest peame NEJM-i tõenduspõhise meditsiini tipuks. Aga nagu kõikide teiste ajakirjade toimetajad nukralt tunnistavad, on sellest saanud raha taga ajav publikatsioon. Rohkem raha = paremad uuringute tulemused.

 

Raha kordustrükkidest

Selle probleemi põhjused on ilmselged. Ajakirjade jaoks on tohutult kasumlik võtta raha Big Pharmalt. Ajakirjad tahavad lugemist, mistõttu pürgivad nad kõik võimalikult suure mõjufaktori (IF) poole. Selleks on vaja, et teised autorid nendele viitaksid. Miski ei tõsta reitinguid nagu Big Pharma toodetud mull, kellel on olemas vajaminevad kontaktid ja müügipersonal, et muuta verstapostiks mis tahes uuring. Vähem ilmseks eeliseks on aga tasu, mida saab Big Pharma artiklite kordustrükkidest. Kui ettevõte avaldab artikli NEJM-is, võivad nad tellida korraga mitusada tuhat eksemplari selleks, et seda pahaaimamatutele arstidele kõikjal levitada. Need tasud pole väikesed.

NEJM-i kirjastaja Massachusettsi Meditsiiniühing saab 23% oma sissetulekust kordustrükkidest. The Lancet – 41%. Ameerika Meditsiiniühing ulmelised 53%. Pole ime, et need ajakirjad on valmis oma lugejaid (tavalisi arste) maha müüma. See maksab. Kes vajab ajakirjanduseetikat, kui ta maja ees seisab Mercedes? Rohkem raha, ikka rohkem raha.

 

Ajakirjade toimetajate äraostmine

Liu jt hiljutine uurimus BMJ-s heitis korrumpeerunud ajakirjade probleemile rohkem valgust. Need on äraostetud toimetajad. Just nemad mängivad olulist rolli teaduslikus dialoogis, otsustades, millised käsikirjad avaldatakse. Nad määravad ka retsensendid. Open Paymentsi andmebaasi kasutades uuriti, kui palju raha teenivad maailma mõjukaimate ajakirjade toimetajad farmatööstuse kaudu. See hõlmab ka “teadusuuringute” makseid, mis on suures osas reguleerimata. Nagu mainitud, koosneb suur osa “teadustöödest” kokkusaamistest eksootilises piirkonnas. Naljakas on see, kui palju konverentse peetakse sellistes kaunites Euroopa linnades nagu Barcelona ja kui vähe on neid kõlekülmas Quebeci linnas.

Kõigist ajakirjatoimetajatest, kelle sissetulekuid oli võimalik hinnata, oli 50,6% farmatööstuse lõa otsas. Keskmine makse 2014. aastal oli 27 564 dollarit. Igaühele. Ja see summa ei hõlma “teadusuuringute maksete jaoks” mõeldud keskmiselt 37 330 dollarit. Märkimismväärselt korrumpeerunud ajakirjade hulka kuuluvad muuseas ka:

See on üsna õõvastav. Kõik Ameerika Kardioloogiakolledži ajakirja toimetajad said igaüks keskmiselt 475 072 dollarit ja veel 119 407 dollarit “teadustöö” tarbeks. 35 toimetajaga on see arstidele altkäemaksuks umbes 15 miljonit dollarit.

 

Vastuolud uuringute avaldamises

Tõendusmaterjal, millest EBM sõltub, on enamjaolt kallutatud. Mõne inimese arvates olen ma täiesti farmaatsiatööstuse vastane, kuid see pole tegelikult tõsi. Suurtel farmaatsiaettevõtetel on aktsionäride ees kohustus raha teenida. Patsientide ees neil kohustust pole. Teisest küljest on aga patsientide ees kohustus arstidel. Samas on ülikoolide kohustus jääda erapooletuks.

Probleemiks on arstide ja ülikoolide suutmatus hoida oma ahned käpad Big Farmi korruptiivse mõjuga rahast eemal. Kui Big Farmal lubatakse kulutada suur hulk raha arstidele, ülikoolidele ja õppejõududele maksmiseks, peaks ta seda maksimaalse kasumi nimel tegema. See on nende missioon. Arstid armastavad süüdistada suuri farmaatsiaettevõtteid, kuna see võtab tähelepanu ära tõeliselt probleemlt – paljud arstid võtavad raha vastu igaühelt, kes on valmis nendele maksma. Ravimitööstus ise pole probleem. Probleemiks on altkäemaks ülikooliarstidele, mis on poliitilise tahte olemasolu korral kergesti lahendatav.

Mõelge sellele uuringule. Vaadates neurodegeneratiivset valdkonda puudutavaid katseid, võtsid teadlased ette kõik alustatud uuringuid, mida pole paraku kunagi lõpuni viidud ega ka avaldatud. Ligikaudu 28% uuringutest ei jõudnud kunagi finišisse. See on probleem, sest kui kõiki teaduslikke katseid (ka neid, mis ei näi kuigi paljutõotavad) ei avaldata, jääb mulje, et ravimid on palju tõhusamad, kui nad tegelikult on. Nii ei saa tõenduspõhine meditsiin olla usaldusväärne – Pharma poolt sponsoreeritud uuringud jäid viis korda suurema tõenäosusega avaldamata.

Kujutage ette, et teil on mündiviskamise võistlus. Oletame, et mängija “Big Pharma” valib kulli ja maksab mündiviskajale. Iga kord, kui münt näitab kirja, tulemusi ei loeta. Iga kord, kui ilmub kull, läheb tulemus kirja. Seda juhtub 28% ajast. Ainult kulli ja kirja 50/50 jagunemise asemel on selles maailmas kulli ja kirja jaotus pigem 66/34. Niisiis väidab “tõenduspõhise meditsiini” pooldaja, et kulli tuleb palju tõenäolisemalt kui kirja, ja mõistab hukka inimesi, kes peavad tulemusi teadusevastaseks.

Tõenduspõhine meditsiin sõltub täielikult usaldusväärse tõendusmaterjali (uuringute) olemasolust. Kui tõendusbaasi võltsitakse ja selle eest makstakse, on EBM teadusena täiesti mõttetu. Tõepoolest, just need toimetajad, kelle kogu karjäär on põhinenud teaduspõhisel meditsiinil, on nüüd avastanud, et see on väärtusetu. Kas Phillip Morrise tegevjuht (Marlboro sigarettide valmistaja) suitsetab? See ütleb kõik, mida peate teadma terviseriskide kohta. Kas NEJM-i ja Lanceti toimetajad usuvad enam EBM-i? Üldse mitte. Ja meie ka ei peaks. Me ei saa uskuda tõenduspõhist meditsiini enne, kui needsamad tõendid on eraldatud ärihuvide kahjustavast mõjust.

 

Finantshuvide konflikt ja arsti prominentsus

Finantshuvide konfliktid (mida tuntakse ka arstidele tehtavate kingituste näol) on hästi aktsepteeritud tava. 2007. aastal New England Journal of Medicine’is korraldatud riiklik uuring näitas, et 94% arstidest olid seotud farmaatsiatööstusega. See rong sõidab ainult ühes suunas – alustades Big Pharmas ja lõpetades arstide rahakotis. Muidugi võib Big Pharma ka arstidele lihtsalt otse maksta ning sedagi tuleb palju ette. Pole ka kuigi üllatav, et meditsiinitudengitel, kellel on suurem kokkupuude farmaatsiatoodetega, areneneb nende toodete vastu välja positiivsem suhtumine.
Arsti prominentsuse (kellel on rohkem avaldatud artikleid ning kes on peaaegu alati akadeemilised arstid ja professorid) ja selle vahel, kui palju nad Big Pharmalt raha võtavad, on lihtne seos. Mida prominentsem, seda rohkem raha. Lisaks on tugev seos farmaatsiatööstuselt raha võtmise ja ravimite kõrvaltoimete riski pisendamise vahel. Arvasite, et inimesed õpetavad sellistes mainekates õppeasutustes ja ülikoolides lihtsalt missioonitundest inimkonna hüvangu nimel? Võib-olla see oli põhjus, miks nad sinna läksid, aga mitte see, miks nad sinna pidama jäävad. Nad tulid teaduse pärast, jäid aga raha nimel.

Kui meditsiini tõendusmaterjalid on müügiks, siis inimesed surevad. Just nii on arstid loonud selle opioidikriisi, mis tapab tuhandeid inimesi. Ravimiettevõtted TAHAVAD arste kinni maksta, samamoodi nagu narkoparunid tahavad kinni maksta kohtunikke ja politseinikuid. Arstid peaksid olema inimesed, kes teadlikult sellele kiusatusele vastu panevad. Kahjuks on arstid ja ülikoolid olnud selles kasumlikkuse eesmärgil peetavas tapmismängus vabatahtlikud osalejad. On aeg see lõpetada. Lõpetage ülikoolide korruptsioon. Peatage arstide äraostmine!

 

Dr Jason Fung

Tõlkis Janne Ark

 

Allikas: Medium

Fotod: Cagkan / Adobe Stock, ekraanikuva

 

 

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt