Laboriuuringute tippspetsialist dr Qureshi: Covid-19 viirust ei ole isoleeritud selles tõelises tähenduses

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

9. jaanuar 2021 kell 16:55

Kommentaare:
0

Teadlased on hakanud mõistma, et väited SARS-CoV-2 viiruse isoleerimise ja selle olemasolu tõestamise kohta põhinevad eksitaval “isoleeritud viiruse” definitsioonil. Oma viimases artiklis räägib Health Canada endine vanemteadur Saeed Qureshi (PhD) sellest, mida aina rohkem eksperte kogu maailmas kinnitavad. Meid on ninapidi veetud.

 

Saeed A. Qureshi on rahvusvaheliselt tunnustatud ekspert farmakokineetika, biofarmatseutika, ravimite lahustumise testimise ja analüütilise keemia valdkonnas, mis on seotud ravimite iseloomustamisega, eelkõige in vitro (laborikatsete) ja biosaadavuse/bioekvivalentsuse (inimesed ja loomad) hinnangute põhjal. Tal on üle 30 aasta praktilist kogemust multidistsiplinaarsete laboriuuringute läbiviimisel farmaatsiavaldkondades.

Dr Qureshi analüüsib oma ajaveebis järgnevalt:

LinkedInis ühe mikrobioloogiga arutledes sain teada, kuidas nad kirjeldavad viiruse isoleerimist, mis kõlab järgmiselt:

“Viirusisolaat on nakatunud peremeesorganismist eraldatud viirus. Isolatsiooniks nimetatakse protsessi, mis eraldab viirused peremeesorganismidest.”

See tähendab, et mikrobioloogide ja viroloogide jaoks peetakse viiruse peremehest eraldava tampooniproovi võtmist “viiruse isoleerimiseks”.

See tõlgendus ei kajasta isolatsiooni õiget tähendust ja mõistmist. Kuid nad viitavad [eksitavalt] isoleerimisprotsessi tõelisele tähendusele, st ekstraheerimise, puhastamise ja identifitseerimise teel saadud miskile, mida kajastavad tuntud ilusad pildid DNA/RNA-st, valkudest ja viirustest, näiteks sarvekestega kera (ehk koroonaviirus).

Viroloogide versioon definitsioonist on vale ja tekitab probleeme. Kus iganes viirust otsitakse, leitakse sealt alati järelliiteid, näiteks „viirusisolaat”, „viirusekultuur”, „viiruselüsaat” jne (ehk supid, segud või möksid), mitte kunagi üksi olevat “viirust”, kuid sellele vaatamata esitletakse ja propageeritakse seda puhta “viirusena”.

 

“Viiruse isoleerimise” väljamõeldud definitsioon valgustab SARS-CoV-2 pandeemia narratiivi 

Inimesed võivad küsida, kuidas on siis PCR-testidega, DNA/RNA järjestustega, valgu struktuuridega jne? Need kõik peegeldavad rituaale, kasutades ignorantselt väga keerukaid ja kulukaid keemiaseadmeid, et panna inimesi uskuma, et tegeletakse teadusega. Kuid miski sellest ei viita reaalsele viirusele.

Selliste katsete täpseks läbiviimiseks peavad teadlastel/tehnikutel olema seadme kalibreerimiseks ja katsete kinnitamiseks võrdlusproovid või standardid. Võrdlusstandardid võivad pärineda ainult ükshaaval eraldatud ja põhjalikult karakteriseeritud puhtast viirusest.

Kuna aga puhast viirust pole kunagi eraldatud, ei saa olla ka võrdlusstandardeid ega kalibraatoreid; seetõttu muutub kogu väidetav eksperiment teaduslikult tühiseks, viidates pettusele.

Sellised nõuded ei ole omased ainult viiruse isoleerimisele ega hindamisele. Need on ametiasutuste, nagu FDA ja USP, toodete hindamise nõuded, mida nimetatakse valideerimiseks. Ilma selle valideerimisetapita on võimatu saada toodete turustamiseks heakskiitu. Viiruste ja nende komponentide testimise valideerimine libiseb aga regulatiivse järelevalve alt.

Praegu algab SARS-CoV-2 hindamiseks vajalik töö eeldusega, et see eksisteerib. Tehnikaid valideerimata viiakse läbi mõned katsed, järgides rituaalseid samme (SOPs), et [taotuslikult] genereerida “andmeid” ja ilusaid pilte, mis kinnitaksid selle olemasolu. On raske uskuda, et sellised petlikud tavad võivad ilmneda tänapäeva teaduses ning pääseda võimude kontrollist ja auditist.

Nagu viiruse oletatav eksistents, eeldatakse lisaks, et seotud haigus (COVID-19) on olemas, on nakkav, levib kontrollimatult, ja sellesse sureb potentsiaalselt suur hulk inimesi. Puuduvad kättesaadavad teaduslikud tõendid nende väidete toetamiseks, välja arvatud valepositiivsete testitulemuste loendamine, mis saadi peamiselt valideerimata ja väära PCR-testi abil.

Oluline on märkida, et puuduvad teaduslikud tõendid selle kohta, et SARS-CoV-2 põhjustab haigust. Seda ei saa näidata, kuna viirus (SARS-CoV-2) pole saadaval ega eksisteeri, nagu eespool märgitud. Seega ei saa selle seost haigusega tuvastada. Nüüd oleks ohutu kinnitada, et COVID-19 on pettus.

Seetõttu saab praeguseid puudulikke teaduslikke tavasid arvestades tõsiasjaks, et kõiki, kellel on diagnoositud COVID-19, tuleks pidada valesti diagnoositud juhtumiteks ja vastavalt sellele ka vale jätkuravi saanuteks. 

Arstid peavad patsiente uurima, arvestamata kõigil juhtudel COVID-19 olemasolu. Nad peaksid vaidlustama COVID-19 diagnoosi praeguse “teadusliku” põhjenduse, mitte järgima meedia narratiivi või etteantud standardseid protseduure.

Patsiendid, kellel kulub taastumiseks kauem aega või kes surid COVID-19 diagnoosiga, võivad säärases seisus olla vale diagnoosi ja vale ravi või ravi puudumise tõttu (näiteks pikendatud karantiin või isolatsioon ilma ravita).

Samamoodi, kuna viirust ei eksisteeri, muutub vaktsiini manustamine ja väljatöötamine ebaoluliseks; seega peab see katkema.

 

Allikad: Principia Scientific, Drug Dissolution Testing (Dr Qureshi blogi)

 

Toimetas Madis Mark

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt