Uus pandeemialeping: WHO kavandab ülemaailmset, ühe nupuvajutusega elluviidavat tervisediktatuuri

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

27. aprill 2022 kell 15:17

---

---

Ulatusliku võrgustikuga mõjukad ringkonnad on viimase kahe aasta jooksul koroonakriisi ülesehitust silmas pidades arutlenud selle üle, mida tegelikult sooviti (“intentsionaalne lähenemine”) või kuidas võimalusest kinni haarati (“funktsionalistlik lähenemine”) – ehk kuidas kriisi on kasutatud ühiskonna alt üles ümberkujundamise, poliitilise koondumise ja majandusliku ümberjaotamise protsessis. Nüüdseks on selge, et tegu pole vandenõuteooria, vaid vaieldamatu faktiga: nagu skeptikud ja lääne “kultuuripessimistid” varakult kahtlustasid, oli “pandeemia” teretulnud ettekääne organisatsioonidele, mis ei olnud demokraatlikult legitiimsed, et piirata nii rahvaste kui ka rahvuste suveräänsust selleks, et otsustusõigust endale delegeerida.

 

Koroonakriisi ajal kasutusele võetud enneolematuid meetmeid põhjendati väidetavate globaalsete inimhuvidega, mille üle sai otsustada vaid tsentraalselt ja riigiüleselt. Sel viisil loodud ekspertiis ja tehnokraatilised meetodid koondas koroonaperioodil üha rohkem võimu nagu must auk.

Praegu tegeletakse ülemaailmsete “erakorraliste meetmete” lahtisidumisega nende algsest eesmärgist ja põhjusest: pandeemiaolukorrast “väljapääs” on tegelikult alles kontrollühiskonna loomise järgmine tase. Käivitatud protseduure ja uusi käsuliine ei tohi enam ohustada. Koroonat võib seega pidada üksnes suurema protsessi alguseks: ükskord pandeemia, alati pandeemia.

 

Riikidel endil pole enam voli tervisepoliitika üle otsustada

The Telegraph kirjutab, et Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) on juba eelmise aasta lõpust teinud uue rahvusvahelise pandeemialepingu nimel suuri jõupingutusi. Vastavalt ametlikule põhjendusele “peaks uus leping võimaldama paremat ennetamist ja paremat reageerimist tulevastele pandeemiatele”. Eelmisel nädalal algasid esimesed koosolekud sellise lepingu võimaliku sisu üle.

Ettepanekud, mis tehti, tähendavad lõppkokkuvõttes kõik WHO volituste tohutut suurendamist, kaotades samal ajal riikide valitsuste volitused tervisepoliitika osas. See poliitilise suveräänsuse delegeerimine ülespoole on väidetavalt vajalik, sest “maailm on liiga habras ja haavatav”, et ilma juhtiva diktaadita hakkama saada.

Seetõttu on nüüd plaanis luua ülemaailmne pandeemia seiresüsteem, mille eesmärk on parandada WHO ja maailma riikide vahelist koostööd. Kõrged “tervisepoliitikud” tuleks võrgustada, et nn pandeemiad – või mis iganes vastavates komisjonides selliseks ohuks tunnistatakse – tuleks varem tuvastada, et ” vajalik vastureaktsioon” saaksid toimuda kiiremini ja rohkem kooskõlastatud viisil.

Eelkõige tuleks aga anda WHO direktorile volitused kinnitada uue pandeemia olemasolu mitte ainult siis, kui see tõesti eksisteerib, vaid ka siis, kui “ettevaatluse põhimõte” õigustab sellist sammu. Igaüks, kes teeb koostööd, et haiguspuhanguid “õigel ajal” tuvastada, võivad loota rahalisele toetusele. Valitsused, kes pigistavad silma kinni ja keelduvad allumast WHO korraldustele, seisavad silmitsi rahvusvahelise abi kaotamisega ja mitmete muude sanktsioonidega.

 

Algab võidujooks tippu

Peaaegu iga selle meeldejääva lepinguprojekti lõik on täis fraase ja “kummitäidisega” termineid, mida saab oma äranägemise järgi kasutada mis tahes tegevuse õigustamiseks sisuga, mis sobib WHO rahastajatele ja lobistidele.

Kuid see pole veel kõik: võib eeldada, et liiga ettevaatlikes maailma osades või seal, kus valitsusi ähvardab võimukaotus, algab tulevikus vilgas võidujooks tippu, mis motiveerib valitsusi alati teatama ja hoiatama varasematest haigustest ning nakkustest kui “kriisiolukorrast” (see kõik võib näha välja palju hullem kui see, mida kogesime olematu SARS-CoV2 “pandeemia” puhul).

Nüüdsest ihaldatud “eeskujulik” ärevushäire, mis eirab kodanikuvabadusi, isikliku vastutuse ja enesemääramise põhimõtteid, on selliseks korralduseks soodne – nupule vajutades on käes pandeemia.

Tagades seega valestiimuleid tulevaste valehäirete jaoks, pakub WHO juhtkond ettekäändeid, et saaks oma suva järgi kriise välja kuulutada – mille vastu võitlemisel saab näidata oma hädavajalikkust. See ilmneb juba WHO enda hinnangust viimaste aastate koroonapoliitikale: riigid nagu Hiina, Austraalia või Uus-Meremaa, mis olid väidetavatele terviseohtudele reageerinud eriti karmide meetmetega (ja kehtestanud oma elanikkonnale jõhkrad piirangud), said ohtralt kiita.

 

Globaalse valitsemise plaan

Teisest küljest said nahutada riigid, mida valitsevad populistid, kes suhtusid koroonaviiruse pandeemiamärgisesse skeptiliselt või vaenulikult, sest neil oli pandeemiaga võitlemisel väidetavalt “halvad tulemused”. Neid süüdistati teaduslike tõendite “eitamises”, “tervishoiumeetmete usaldamatuses” ja “inimelu kahjustamises”. Siia nimekirja peaksid arvatavasti kuuluma Burundi ja Tansaania endised presidendid Pierre Nkurunziza ja John Magufuli, kes olid tuntud oma koroonaskepsise poolest ning surid 2020. ja 2021. aastal vastavalt 55- ja 61-aastaselt asjaoludel, mida pole tänaseni selgitatud (vt siit või siit), aga ka sellised riigid nagu Rootsi, kes praktiliselt mingeid meetmeid ei rakendanud (ja tagantjärele tarkusena võib nentida, et õigesti tehti).

Kuigi WHO ihkab ilmselgelt tulevast monopoolset võimu, et sundida kogu inimkond tulevaste “pandeemiate” ikke alla, sihib ta loomulikult ka tohutut rahalise kasvu eesmärki. Asjaolu, et ÜRO-ga seotud mõjuvõimsat rahvusvahelist organisatsiooni rahastab vaid väike osa tema enda liikmesriikidest ning 80 protsenti eraannetajad ja kahtlased erihuvirühmad, pole laiemale avalikkusele tänaseni ilmselt teada.

Kriitikud on aastaid rääkinud, et WHO-st on juba ammu saanud ravimifirmade ja muude lobigruppide mängukann. Muide, suurim annetaja on praegu Bill ja Melinda Gatesi fond. Pole vaja olla eriline ekspert, et aru saada, mida tähendab selle kurjakuulutava ja vähe kontrollitava organisatsiooni võimu edasine laienemine.

Pärast rahvusvahelise pandeemialepingu ratifitseerimist hakkavad “uut WHO mudelit” kasutama ka teised ÜRO allorganisatsioonid kliimakaitse, rände ja rahanduse ettekäändel “globaalse valitsemise“ kavandina selleks, et õõnestada nendes valdkondades riikide endi otsustusvõimalusi ja allutada need ebademokraatlikult valitud organite maffialaadsele keskvõimule.

 

Allikas: Ansage!

 

Tõlkis Hando Tõnumaa

 

---

[related-posts]

---

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.