Sõjaõhutamise õpikunäide: kes saboteeris torujuhtmeid Nord Stream 1 ja 2?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

7. märts 2023 kell 14:34

---

---

Global Researchis ilmunud artiklis arutleb Kanada majandusteadlane Rodrigue Tremblay selle üle, kes on Nord Stream 1 ja 2 torujuhtmete õhkulaskmise taga – millist rolli mängib selles USA Bideni administratsioon ja kuidas ajaloos on enne sõjaks ettekäändeid leitud, tuntumateks näideteks Vietnami sõja Tonkini lahe intsident ja Iraagi sõda.

 

Ajaloost on kasulik meelde tuletada ka lauset „(NATO eesmärk on) „hoida venelasi eemal, ameeriklasi sees ja sakslasi maas“ (ingl keep the Soviet Union out, the Americans in, and the Germans down) – need sõnad kuuluvad NATO esimesele peasekretärile (1952–1957) Lord Ismayle. Samas, ÜRO peasekretär Antonio Guterres ütles oma kõnes Peaassambleele 6. veebruaril 2023): „Lähimineviku mõtlemine (poliitiliste ja äriotsuste tegijate poolt) ei ole mitte ainult sügavalt vastutustundetu, vaid ebamoraalne (deeply irresponsible, immoral, and self-defeating).“ Sellest, mida ütles kirjanik Victor Hugo (1802–1885) – „Rahu on tsivilisatsiooni voorus. Sõda on tema kuritegu,“ – ei hooli paraku suurt keegi…

USA ja NATO

Alates Teise maailmasõja lõpust 1945. aastal on USA valitsuse mõju Euroopa asjades olnud esiplaanil. Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu (NSVL) vahelise külma sõja ajal (1945–1989) tugines Euroopa USA-le, esiteks rahalise abi saamiseks 1947. aasta Marshalli plaaniga ja teiseks sõjaliseks kaitseks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooni (NATO) loomisega 1949. aastal, vastastikuse julgeoleku ja sõjalise liiduga.

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1991. aastal mõisteti Washingtonis, et Euroopa võib muutuda Ameerika Ühendriikidest vähem sõltuvaks. Tõepoolest, NSV Liidu hääbumine tähendas ka Varssavi pakti, Nõukogude kontrolli all oleva sõjalise kaitseliidu kokkuvarisemist. Seetõttu ei olnud loogilist põhjust NATOt elus hoida. Küsimus oli siis, kas lammutada NATO või mitte?

Kuna NATO oli peamine USA mõju allikas Lääne-Euroopas, otsustasid George H. W. Bushi administratsioon ja tollane välisminister James Baker NATO-t mitte lammutada. Kuid nad lubasid Venemaale, et sõjaline liit ei laiene Ida-Euroopasse. Seda lubadust murdsid Clintoni administratsioon ja seejärel teised Ameerika administratsioonid ning NATO laienes Venemaa ägedate protestide saatel ida poole.

Lääne-Euroopa ja Venemaa vahelised majandussidemed tugevnesid aastate jooksul vastastikuse kaubanduse ja investeeringute kaudu. 2012. aastal võeti kasutusele uus torujuhe Nord Stream 1, mis tõi Saksamaale odavat Venemaa maagaasi. Saksa ettevõtted on sellest odavast energiaallikast suurt kasu saanud. Mõned Saksa ettevõtted on isegi müünud oma Venemaa maagaasi üleliigset importi teistesse Euroopa riikidesse. 2015. aasta juunis võeti vastu otsus ehitada teine torujuhe, Nord Stream 2, et kahekordistada Saksamaale ja teistesse Euroopa riikidesse suunatud Venemaa maagaasi kogust.

Ülaltoodud teade pani USA valitsuse kaaluma, kas Lääne-Euroopa riigid muutuvad Venemaast majanduslikult liiga sõltuvaks, ja seda just siis, kui NATO laienes Ida-Euroopasse, et kaasata Venemaa endised liitlased: Poola, Ungari, Tšehhi Vabariik, Bulgaaria, Eesti, Läti, Leedu, Rumeenia, Slovakkia, Sloveenia, Albaania ja Horvaatia.

Edaspidi on kõik järjestikused kongressid ja USA administratsioonid olnud vastu Nord Stream 2 torujuhtme ehitamisele. Eelkõige argumentidega, et uus torujuhe suurendab oluliselt Euroopa sõltuvust Venemaa maagaasist ja et sellel võivad olla tõsised geopoliitilised tagajärjed.

Siit pole kuigi keeruline näha, et Venemaa ja Ukraina vaheline sõda, mis algas 2014. aastal, on NATO laienemise tulemus ning ühtlasi kõrvalsaadus Ameerika välispoliitilisest eesmärgist pöörata ümber Lääne-Euroopa tugevnevad majandussidemed Venemaaga. Tekib küsimus, kas Ukraina riik pole vaid ettur Ameerika Ühendriikide valitsuse palju suuremas mängus, mille eesmärk on katkestada majandussidemed Venemaa, Saksamaa ja kogu Euroopa Liidu (EL) vahel.

 

Kes saboteeris torujuhtmeid Nord Stream 1 ja 2?

26. septembril 2022 olevat USA president Joe Biden väidetavalt andnud korralduse hävitada Venemaad ja Saksamaad ühendavad merealused gaasijuhtmed Nord Stream 1 ja 2 (torujuhe Nord Stream 1 võeti kasutusele 2012. aastal, Nord Stream 2 valmis aga 2021. aastal, kuid ei seda ole kunagi kasutusele võetud).

Mille põhjal seda väita saab?

Sellise järelduseni viib pikk aruanne pealkirjaga „How America Took Out the Nord Stream Pipeline“ (8. veebruar 2023), mille autoriks on Ameerika ajakirjanik Seymour Hersh (s. 1937). Pulitzeriga pärjatud uuriv ajakirjanik on spetsialiseerunud Ameerika sõjategevusele välismaal.

Hersh kirjutab väga üksikasjalikult – viidates usaldusväärsetele allikatele, mis peavad esialgu anonüümseks jääma – kuidas Bideni riikliku julgeoleku nõuniku eestvedamisel koostati Washingtonis ülisalajane plaan hävitada 750 miili pikkused maagaasijuhtmed Läänemere all, mis ühendavad Venemaad ja Saksamaad.

Varsti pärast 26. septembril 2022 toimunud plahvatust tituleerisid mõned Ameerika meediakanalid maagaasijuhtmete saboteerimist sõjaaegseks “saladuseks“, viidates sellele, et selle taga on Venemaa ise. Ja paraku ei suutnud president Joe Biden vastu panna ülisalajase plaani avalikule kommenteerimisele juba enne plaani elluviimist.

Nimelt, 7. veebruaril 2022, ühisel pressikonverentsil Saksamaa kantsleri Olaf Scholziga Washingtonis, kuulutas Biden: „[Kui Venemaa tungib Ukrainasse], „siis ei ole enam Nord Stream 2. Me teeme sellele lõpu.“ Ta lisas täiesti selgelt vastuseks ajakirjaniku järelküsimusele: „Me teeme, ma luban teile, me suudame seda teha.“

Seetõttu ei ole see, mida ajakirjanik Hersh nüüd oma aruandes üksikasjalikult paljastab, täielik üllatus. Hersh kirjutab, et kongressi hoiti vastava plaani suhtes teadmatuses ning selle elluviimiseks (miinide paigutamiseks Taani vetesse) koolitati USA mereväe spetsiaalseid sukeldumiskomandosid. Lisaks, lõhkelaengute paigutamine torujuhtmetele 2022. aasta juunis hajutati NATO sõjalistel õppustel Baltops 22, mille viis läbi USA kuues laevastik, mis viibis sel ajal vastavas piirkonnas.

Lõpuks, kuna selliseid lõhkeaineid saab panna plahvatama distantsilt, jäeti torujuhtmete hävitamise täpne kuupäev president Bideni otsustada.

 

Sabotaažide pikk praktika

Teatavasti vihjas Biden kogu aeg ebamääraselt, et Venemaa võib olla oma rajatiste sabotaaži taga, nüüd tuleb välja, et mõni päev pärast seda, kui ta oli ise andnud korralduse torujuhtmete õhkulaskmiseks.

Tuletame meelde: Lyndon B. Johnsoni administratsioon kasutas 1964. aasta Tonkini lahe intsidenti (vaata ka SIIT) selleks, et õigustada USA sõjalise sekkumise eskaleerumist Vietnami sõjas.

Või et 2000. aasta septembris valmis aruanne, mille avaldas PNAC (Project for a New American Century), dirigendiks neokonservatiivne asekaitseminister Paul Wolfowitz, kes oli innukas Iraagi-vastase sõja eest võitleja – see raport tegi ettepaneku, et on vaja „Uut Pearl Harborit“, et elavdada „Ameerika uuesti relvastumist“. Seda, et Iraagi sõja tegelik põhjus oli Washingtoni sise-skandaalides, teab praegu ka keskmine kooliõpilane.

Aasta hiljem toimus 11. septembri katastroofiline sündmus [9/11], mis kujundas tõhusalt ümber USA (ja kogu maailma) välispoliitika.

Kui valitsus tegutseb täiesti salaja, sõltumatult demokraatlikest seadusandlikest institutsioonidest, võib kodanikel kuluda kaua aega, et teada saada kogu tõde teatud niinimetatud “salapäraste” sündmuste taga.

Teiseks näitab sabotaažisündmus, et üks eesmärk (võimalik, et esmane eesmärk) Ukraina NATOga ühinemisel ja Venemaa provotseerimisel oli tekitada Venemaaga otsene vastasseis, mis võiks “õigustada” Vene-Saksa torujuhtmete hävitamist. Seetõttu on Saksamaa rahvas kohustatud paluma Saksamaa kantslerilt Olaf Scholzilt avalikku aruannet tema rolli kohta kogu räpases afääris. Ei ole välistatud, et hr Scholzi võidakse kutsuda oma tagasiastumisavaldust esitama.

Taas: kõikide sõdade või muude kuritegude küsimustes peaks esimene küsimus alati olema „Cui Bono?“ / “Kes saab kasu?”. Üldiselt, kui sõda puhkeb, võite olla kindel, et see on ühe osapoole huvides, kes seda aktiivselt otsis ja mitte tingimata selle, kes esimesena tulistas. Valitsusi on agressioonisõdade teemal mõttetu usaldada.

 **

See artikkel avaldati algselt autori blogisaidil: Dr. Rodrigue Tremblay. Tremblay on Kanada majandusteadlane, kes on spetsialiseerunud makroökonoomikale, rahvusvahelisele kaubandusele ja rahandusele ning riigi rahandusele. Ta on geopoliitikat käsitleva raamatu „The New American Empire“ moraaliteemalise raamatu „The Code for Global Ethics, Ten Humanist Principles“ ja hiljutise prantsuskeelse raamatu „La régression tranquille du Québec, 1980-2018“ autor.

 

Allikad: Global Research, wikipedia.org

 

Tõlkis Revo Jaansoo

---

[related-posts]

---

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.