Maailma rumalaim energiapoliitika ehk Saksamaa liigub kommunistliku majandusmudeli poole

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

5. november 2022 kell 8:00

Kommentaare:
0

Kolmkümmend kolm aastat tagasi andis Gorbatšov idasakslastele loa müür lääne suunas lükata. Sellele oli eelnenud Nõukogude Liidu kaotus külmas sõjas, mis viis Brežnevi doktriini tühistamiseni ja Sinatra doktriini väljakuulutamiseni Nõukogude Liidu poolt. Iga riik peaks minema oma teed, kõlas Moskva ajalooline arusaam. Artikli autor on Saksa poliitik Gunter Weißgerber, kes oli 1990–2009 Saksamaa Liidupäeva liige.

 

Suurem osa idasakslasi otsustas Saksamaa ühtsuses ja seeläbi Euroopa Majandusühenduses (see oli EL, mida vasak-roheline ideoloogia ei kontrollinud kuni 1992. aastani) ja NATO-s saavutatud vabaduse püsivalt kindlustada. Majanduspoliitiliselt soovis see enamus süsteemse ebaefektiivse käsumajanduse asendamist Saksamaa Liitvabariigi sotsiaalse turumajandusega. “Ei iial enam sotsialism!” ei tähendanud ainult “Vabadusepuudust mitte kunagi enam!”, vaid ka osalemist toimivas turumajanduses, mis võimaldas Ludwig Erhardi ideede järgi loovust. Demokraatlik riik loob raamistiku ega sekku täidesaatvasse pädevusse. Selline oli asja idee ja idasakslased teadsid isiklikust kogemusest, et riik ei suuda majandust juhtida.

 

Sotsialism on võrdne vaesus

Uued sotsiaaldemokraadid Saksamaa Demokraatlikus Vabariigis (SDV) valasid selle teadmise isegi oma 1990. aasta veebruari parteiprogrammi raudkirja: „Poliitika seatud raamistik peab alati olema muutlik. Me ei saa ajaloo kulgu ette näha. Me ei saa ega taha teiste inimeste kavatsusi ja otsuseid käsutada, vaid saame nende kohta teavet kogemuste ja avatud, pideva dialoogi kaudu.

Lääne- ja Ida-Saksamaa sotsiaaldemokraatide ühinemisega 1990. aasta septembris visati see kangelaslik nõue prügikasti. Praeguseks ei mõistetaks seda otsust enam isegi tänases liidus. Saksamaa pole sellest ajast peale targemaks saanud. Pigem on küsimus selles, kes kellega 1990. aastal liitus. SPD (idavabariigi sotsid) lasi riigil minna 1989. aastal, et päästa tulevases ühtsuses erakond ja selle ideed ühiskonnast. Nüüd on aga kommunistid on tagasi, rohelistena.

1989. aasta müüri langemise ja 1990. aasta Volkskammeri (Rahvakoda – Ida-Saksa parliament) valimiste vahelisel ajal tõi Hans Modrow (Saksa poliitik ja endine Saksa DV riigitegelane) ja paljude roheliste juhitud SDV mängu kurjakuulutava “Kolmanda tee”: mitte liiduvabariigi kapitalism ega SDV käsumajandus ei peaks olema päästja lääne-SPD ja ida-SPD hädas, vaid midagi vahepealset – sotsialistlik DDR (demokraatlik vabariik) lääne rahaga. SPD ja Riiklik Julgeolekuamet oleksid säilitanud oma riigi. Seega, Nõukogude väed riigis oleksid täna Putini väed.

 

Uus Sarrazin*

Rahvas tundis reeturi lõhna ja andis oma hääled peamiselt ühtsusparteidele, kes erinesid vaid sinna jõudmise viisi poolest. Suurem osa idasakslasi 1990. aastal olid targemad ega läinud liimile. Sotsialism on võrdne vaesus ja vajab müüre, okastraati, tulistamiskäske ning tõe- ja järelevalveministeeriume. Selle õpetuse järgi olid Ulbricht ja Honecker (SDV juhid) teinud kõik õigesti. Nende viga oli süsteemis, mida nad ei näinud. Sotsialismi ja sotsialistliku majandusjuhtimise läbikukkumine oli vältimatu.

Nüüd, kolmkümmend kolm aastat hiljem, on paljud sakslased idasakslaste õppetunni unustanud. Meie aja kangelaslikuks illusiooniliseks ülesandeks ei ole enam “sotsialismi ning majandus- ja sotsiaalpoliitika ühtsuse ülesehitamine”, vaid “muutmine “Rooma klubi” (Rooma Klubi on 1968. aastal Roomas asutatud mõttekoda, mis kirjeldab end kui “mõttetalgute keskkond ning uurimiskeskus, mis keskendub loovusele ja algatusvõimele” ehk grupp teadlasi, ökonoomikuid, majandusinimesi, kõrgetasemelisi avaliku sektori töötajaid, valitsusjuhte ja endisi valitsusjuhte üle maailma – toim.) roheliseks sotsialistlikuks paradiisiks”.

Teatavasti on tee maisesse paradiisi viinud alati läbi vangilaagrite. Tundub, et iga põlvkond soovib saada oma kogemusi. Nüüd jälle. Need, mis varem olid “etapid teel kommunismi poole”, on nüüd energia, transport, põllumajandus, sisserändajad ja soolised uperpallid. Eesmärk on sama: uus inimene uues keskkonnas. Ära muretse, sellest ei tule midagi välja. Ainult kahju elule, füüsisele ja elatusvahenditele on sama kindel kui Aamen kliimakirikus.

SDV-s oli kõik planeeritud ja arvestatud. Rahu vaenlaseks peeti iga kruvi, iga tööriista, iga jalgratast, iga punast ja valget kapsast, iga Trabbit ja Wartburgi (Trabant ja Wartburg olid Ida-Saksamaal toodetud automargid), iga tonni kivisütt; seda, kuidas ühiskond peaks toimima, kes on sõber, kes on vaenlane ja kes ei pooldanud sotsialismi. “Sotsialism vajab busse ja tramme, mitte autosid” oli 1960. aastate nali – lause Brandenburgi toidupoe sissepääsu kohal ütles: “Mida meil pole, seda pole vaja.”

 

Maailma rumalaim energiapoliitika

Sotsiaalse turumajanduse ümberkujundamine ökosotsialistlikuks sundmajanduseks on täies hoos. Riik dikteerib, kes millist energiat millise hinnaga ja kes milliseid transpordivahendeid kasutada võib, milliseid elustiili-, toitumis- ja toimetulekukindluse nõudeid talutakse, milliseid tööstusharusid edendatakse ja millised tuleb järk-järgult lõpetada. Kui mõned aastad tagasi olid föderaalvalimiste valimisringkondade konverentsidel olulised teemad turvalisus ja töökohtade loomine, siis tänapäeval keerleb kõik selle ümber, et saja aasta pärast ära hoida vastuolulist katastroofi. Siin ja praegu annab teed tundmatule ülehomme. Kui eesli käsi hästi käib, siis läheb ta libeda jää peale, tantsib, kukub maha ja murrab jala, ütleb vanasõna.

Valetatakse, et roheliste latti saab allapoole lasta. Roheliste vasakpoolsete üks peamisi eesmärke on aastakümneid olnud maksimaalsed energiahinnad. Meil on see nüüd reaalsus. Isegi ilma Venemaa invasioonita Ukrainasse. Sõda teeb kõik hullemaks, kuid see ei ole Saksamaa energeetiliselt ja majanduslikult katastroofilise olukorra põhjuseks! Kõik energiahindade tõusu orgiad pärast Fukushima lähedal toimunud katastroofi on viivad ja toovad jätkuvalt Saksamaad majanduslikult raskesse olukorda. Näiteks kahele eelmisele hävitava CO² kontrolli etapile järgneb peagi kolmas. Saksamaa põlvnemise eest vastutab ainult Saksamaa poliitika.

Saksamaal on maagaas olnud kasutusel vähemalt 50 aastat. Seetõttu ei vaja riik gaasi idast ega välismaalt. Saksamaa söevarud tasuvad end ära aastasadade pärast. Tuumaenergiat võiks kasutada peaaegu lõputult. Lisaks võivad oma panuse anda muutlikud energiaallikad nagu päike ja tuul. Saksamaa energiaprobleemid on tehislikud. Olulised hääled välismaal kinnitavad, et meil on maailma “rumalaim” energiapoliitika.

Müüri langemine 1989. aastal oli miljonite sakslaste jaoks õnnistus ja võit. Nüüd tekib küsimus, millal me vale pöörde tegime? Kas see oli 1998. aastal puna-roheline või 2005. aastal valitud Merkeli valitsuskabinet? SPD järeltulijate muutmine sotsiaalselt vastuvõetavaks SPD ja roheliste poolt alates 1994. aastast, alustades nn Magdeburgi mudelist (PDS (Demokraatliku Sotsialismi Partei) tolerants SPD vähemusvalitsuse suhtes), valmistas pinnase kõigeks eelseisvaks. Sotsiaalsed arhitektid ja rahvakontrolörid imbusid Lääne-Saksamaa ühiskonda.

 

* 2016. aastal avaldas Thilo Sarrazin raamatu “Wunschdenken. Europa, Währung, Bildung, Einwanderung – warum Politik so häufig scheitert” (eesti keeles “Soovmõtlemine. Euroopa, raha, haridus, sisseränne – miks poliitika nii sageli ebaõnnestub” 2017).

2018. aasta augusti lõpus ilmus raamat “Feindliche Übernahme − Wie der Islam den Fortschritt behindert und die Gesellschaft bedroht” (“Vaenulik ülevõtmine − kuidas islam progressi takistab ja ühiskonda ohustab”).

 

Allikas: reitschuster.de

 

Tõlkis Sander Soomaa

 

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt