Kuidas elab dollar: kas toimumas on uue rahalise maailmakorra sünd?

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

20. aprill 2022 kell 7:38

Kommentaare:
0

Šveitsi investeerimispanga Credit Suisse intressimäära strateegi Zoltan Pozsari 7. märtsil ilmunud ja suurt tähelepanu pälvinud artiklis “Bretton Woods III” on juttu uue rahalise maailmakorra sünnist. New Yorgi föderaalreservis ametis olnud ja USA rahandusministeeriumis finantsnõunikuna töötanud Pozsar ei ole autsaider: tal on põhjalik ülevaade 2008. aasta suure finantskriisi taustast ja protsessidest ning ta tunneb dollarisüsteemi tugevaid ja nõrku külgi nagu oma viit sõrme. Ta kirjutab, et praeguse süsteemi alused lagunesid lõplikult, kui Lääs konfiskeeris Venemaa välisvaluutareservid.

 

Kas on õige mõista uut rahanduslikku maailmakorda Bretton Woods III-na (loe Bretton Woodsi konverentsi kohta eesti keeles SIIT), seda näitab tulevik. Igal juhul on tegemist multipolaarse protsessiga. Teise maailmasõja lõpul, 1.–23. juulil 1944 Ameerika Ühendriikides New Hampshire’I osariigis Bretton Woodsi kuurordis toimunud konverentsi järgi nime saanud rahasüsteem (Bretton Woods I) rajas dollari hegemoonia ja toetas USA juhtivat võimupositsiooni maailmas.

 

Ameerika muutus võlausaldajast võlgnikuks

USA valuuta oli seotud kullaga ja seda sai igal ajal kulla vastu vahetada, kui välismaised keskpangad oma dollareid New Yorgis deponeerisid. Dollari taga oli raha – kuni 15. augustini 1971, mil president Richard Nixon tühistas USA kullastandardi ja USA dollar devalveeriti kulla suhtes 7,89% ulatuses. See tähendas Bretton Woodsi esimese finants- ja valuutasüsteemi toimimise lõppu ning rahvusvahelise valuuta- ja finantssüsteemi kontrolli alt väljumist.

Bretton Woods II algas koos 1970. aastate inflatsiooni ja valuutakaosega, kulges kaks aastakümmet kestnud stabiliseerumisega, uute Ameerika sõdadega pärast aastatuhande vahetust ja sai suure hoobi krahhiga 2008. aasta finantskriisis. Kuid isegi ilma kullata jäi dollar maailma juhtivaks valuutaks ja reservvaluutaks. Selline korraldus võimaldas ameeriklastel elada üle oma võimete ning sõdu ja tarbimist rahastati välismaalt ja rahasüsteemi iseloomustas permanentne eelarvedefitsiit ja punaselt vilkuv kaubandusbilanss.

Ameerikast, mis kunagi oli maailma suurim võlausaldaja, sai võlgnik: endiselt rikka riigi võlg oli hiljuti 30 triljonit dollarit! See, et dollar on aastaid euro suhtes kallinenud, ei ole kvaliteedimärk, vaid selle põhjuseks on asjaolu, et euro on nn avatud eksperiment, mitte väljakujunenud valuuta. Mõlemad on sel kümnendil läbi tegemas toormetest põhjustatud inflatsioonitsunamit, mille taustal võib 1970. aastate rahanduskriis tunduda keskpärase mõõnana.

 

Hiina strateegia põhielement

Zoltan Pozsar kirjeldab olulist vahet sise- ja välisraha vahel. Esimene on globaalse finantssüsteemi keskmes olev raha, USA-s ja EL-is ringlevad dollarid ja eurod, mida saab soovi korral juurde trükkida. Välisraha on nn ääremaade raha, sinna kuuluvad lisaks Venemaale ka Hiina, India ja teised arenevad riigid. Avalikkusele peaaegu märkamatult on Brasiilia reaal viimase 12 kuu jooksul kallinenud euro suhtes 20 protsenti, Hiina jüaan ligi üheksa protsenti ja Lõuna-Aafrika rand ligi seitse protsenti.

Kuningas dollari troonilt kukutamine on kahtlemata Hiina strateegia põhielement. Jüaan suutis eelmisel aastal plusspunkte koguda. Juba 2020. aastal oli Hiina Rahvapank ainus suur keskpank, kes ei pidanud koroona tõttu raha juurde trükkima, ta valis rahapoliitika, mida pikka aega võimust ilma olnud Deutsche Bundesbank ei oleks teisiti ajanud. Nüüd on Hiina Rahvavabariigil ootamatu võimalus osta ja varuda Venemaa toorainet – eriti naftat – kaugelt alla maailmaturu hinda ning seeläbi tugevdada Hiina majanduse võimekust. Peking jõuab multipolaarse valuutakorralduse eesmärgile lähemale, seda võib-olla digitaalse jüaani kasutuselevõtuga.

Aga miks muudab Venemaa valuutareservide külmutamine mängu? Sest sellega tühistatakse Bretton Woods I ja II kodukord, nimelt välisvaluutareservide turvalisus ja kättesaadavus. Erinevalt kullast ei ole dollar ja euro – peale sularaha – füüsiliselt käegakatsutavad, vaid broneeritud ainult Lääne pangandussüsteemi arvutites. Hiina puhul võrdub see 3400 miljardi dollariga. India on kogunud 632 miljardit, Saudi Araabia 441 miljardit. Kas halvimal juhul võivad need rahamäed ka kinni jääda ja seeläbi kasutuks muutuda? Muidugi. Lõppude lõpuks on USA president Joe Biden Saudi Araabia monarhia juba “paariariigiks” kuulutanud. Seega on mõistlik Hiina, Araabia ja India väliskaubandus, rääkimata Venemaast, üha enam dollarist lahti siduda.

 

USA osakaal maailmakaubanduses langeb

Toimub Saudi Araabia nafta müük jüaani vastu, Hiina naftaimport rublade vastu ja järkjärguline üleminek Ameerika kontrollitud maksesüsteemilt Swift juba väljakujunenud Hiina vastele. See ei juhtu üleöö, lõppude lõpuks kulus natuke aega, enne kui Briti nael hakkas Ameerika dollarile järele andma. Ja siin on abiks perifeeria oligarhid, kes hakkavad kuldmune hauduma. Näete, kuidas Vene miljardäride välisvarad võõrandati praktiliselt üleöö ilma igasuguse seadusliku aluseta! Süsteem peab olema jätkusuutlik!

Lõppkokkuvõttes järgivad poliitilised ja rahalised võimusuhted alati majanduslikke suhteid. Ajalugu õpetab seda. Märgid viitavad multipolaarsele maailmakorrale, võib-olla ka – pärast inflatsiooni – rahalisele ümberkorraldamisele, mille tagatiseks on kaubad või kuld. Ühe ja ainsa domineeriva maailmariigi ajastut ei saa enam tagasi tuua.

Kuigi 40 protsenti rahvusvahelisest kaubavahetusest käib endiselt dollarites, on Ameerika osakaal maailmakaubanduses märkimisväärselt langenud: 1960. aastal andis USA 40 protsenti maailma sisemajanduse kogutoodangust. Nüüd on see alla 16 protsendi. Euroopa poliitika, mis praegu tegeleb oma tööstusbaasi hävitamisega, ei ole homses maailmas veel oma teed leidnud.

 

Allikas: jungefreiheit.de, lingid artikli sees

 

Tõlkis Hando Tõnumaa

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt