Uus totalitarismi tööriist: muudatused rahvusvahelistes tervise-eeskirjades on otsene oht demokraatiale

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

6. märts 2023 kell 13:15

Kommentaare:
0

Foto: Canva

Eelmisel nädalal kohtus Genfis rahvusvaheliste tervise-eeskirjade (International Health Regulations, IHR) muudatuste töörühm, vahendas The Expose News. Milliseid muudatusi plaanitakse, selgub avaldatud dokumentidest.

 

Kaks lähenemist

James Roguski avaldas 27. novembril 2023 artikli, milles selgitas, et Maailma Terviseorganisatsioon rakendab “kahte lähenemist”: rahvusvaheliste tevise-eeskirjade muudatusi ja pandeemialepingu muudatusi. „Soovitan, et kõik lõpetaksid keskendumise kavandatavale pandeemialepingule ja pööraksid suuremat tähelepanu rahvusvaheliste tervise-eeskirjade kavandatud muudatustele,“ kirjutas Roguski.

 

WHO töötab praegu kahe lepingu kallal, mis laiendavad tema volitusi ja rolli väljakuulutatud tervisehädaolukordades ja pandeemiates (mida tegelikult pole olemas). Need hõlmavad ka mõiste “tervisealased hädaolukorrad” määratluse laiendamist, mille raames selliseid volitusi võib kasutada. Esimene leping hõlmab ettepanekuid muudatuste tegemiseks olemasolevas rahvusvahelises humanitaarõiguses, rahvusvahelise õiguse alusel kehtivas õigusaktis, mis on eksisteerinud aastakümneid ja mida muudeti oluliselt 2005. aastal pärast 2003. aasta SARSi puhangut.

Teine on uus “leping”, millel on sarnane eesmärk IHR-i muudatustega. Mõlemad järgivad WHO komiteede, avalike kuulamiste ja läbivaatamiskoosolekute kaudu lähenemist, mis esitatakse Maailma Terviseassambleele (“WHA”) – kõigi riikide liikmete või WHO “osalisriikide” aastakoosolekule – tõenäoliselt vastavalt 2023. ja 2024. aastal.

IHR-i muudatusettepanekute jõustumiseks vaja ainult 50% riikide heakskiitu (sõltuvalt iga liikmesriigi ratifitseerimisprotsessist). Uue “lepingu” vastuvõtmiseks on vaja kahte kolmandikku WHA häältest: WHA süsteem “üks riik, üks hääl” annab sellistele marginaalset rolli mängivatele riikidele nagu näiteks Niue, kus on vähem kui kaks tuhat elanikku, võrdse hääle sadade miljonitega riikidega (nt India, Hiina ja USA), kuigi diplomaatiline surve kipub riike nende abisaajate ümber koondama.

IHR-i muutmise protsess WHO-s on suhteliselt läbipaistev. /…/ Muudatusettepanekud on näiliselt esitatud riiklike ametiasutuste poolt ja need on koondatud WHO veebilehele. WHO avab ka avalike esildiste kuulamisi. IHR-i muudatuste eesmärk – muuta riikide ja WHO (st nende poolt näiliselt kontrollitava riigiülese organi) vaheliste suhete olemust ning muuta põhjalikult inimeste ja selle tsentraliseeritud, riigiülese võimu vahelisi suhteid – on kõigile nähtav.

 

Suuremad muudatused

IHR-i muudatuste eesmärk on põhjalikult muuta üksikisikute, valitsuste ja WHO vahelisi suhteid. Nad annavad WHO-le õigused, mis kaaluvad üles üksikisikute õigused, kustutades pärast Teist maailmasõda välja töötatud aluspõhimõtted inimõiguste ja riikide suveräänsuse kohta.

Allpool käsitletakse muudatuste aspekte, mis hõlmavad suurimaid muudatusi ühiskonna toimimises ja rahvusvahelistes suhetes. Sellele järgnevad märkustega väljavõtted WHO dokumendist.

ÜRO leppis inimõiguste ülddeklaratsioonis kokku 1948. aastal pärast Teist maailmasõda olukorras, kus suur osa maailmast väljus kolonialistlikust ikkest. See põhineb kontseptsioonil, et kõik inimesed on sündinud võrdsete ja võõrandamatute õigustega, mis tulenevad nende sünni lihtsast faktist ja vältida tagasipöördumist ebavõrdsuse ja totalitaarse režiimi juurde. Kõigi isikute võrdsus on välja toodud artiklis 7:

„Kõigil on õigus võrdsele kaitsele igasuguse diskrimineerimise eest, mis on vastuolus käesoleva deklaratsiooniga, ja igasugusele sellisele diskrimineerimisele õhutamise eest.“

Just see arusaam on aluseks WHO põhiseadusele ning kaasaegsele rahvusvahelisele inimõiguste liikumisele. Sellega oli tihedalt seotud kontseptsioon, et riigid esindavad oma rahvast ning neil on suveräänsus territooriumi ja seaduste üle. WHO-l ja teistel rahvusvahelistel organisatsioonidel oleks ainult toetav roll ja nad annaksid nõu, mitte juhiseid.

Aga esitatud IHR-i muudatusettepanekud muudavad neid arusaamu: WHO teeb ettepaneku jätta tekstist välja mõiste “austades täielikult isikute väärikust, inimõigusi ja põhivabadusi” ning asendada see ebamääraste mõistetega: “võrdsus, sidusus, kaasavus”. Nende terminite rakendused on tekstis konkreetselt diferentseeritud vastavalt riigi sotsiaalse ja majandusliku arengu tasemele.

See on totalitaarne lähenemine ühiskonnale, mille raames üksikisikutelt võetakse nende õigus otsustada ja vastavalt tegutseda.

 

WHO kui autoriteet

WHO-d peetakse riikidest (st valitud või teiste riikide valitsustest) eespool olevaks, kusjuures “soovituste” konkreetne määratlus on muudetud “mittesiduvatest” (väljajätmise teel) “siduvateks” konkreetses avalduses, et riigid kohustuvad järgima (mitte “kaaluma”) WHO soovitusi.

Riigid aktsepteerivad WHO-d kui “autoriteeti” rahvusvahelistes rahvatervise hädaolukordades, tõstes selle kõrgemale oma tervishoiuministeeriumidest. Palju sõltub sellest, mis on rahvusvahelise tähtsusega rahvatervise hädaolukord (“PHEIC”) ja kes seda määratleb: nende muudatustega laiendatakse ka PHEIC määratlust, et see hõlmaks kõiki tervisega seotud juhtumeid, mida konkreetne isik Genfis (WHO peadirektoraat) isiklikult peab tegelikuks või potentsiaalseks probleemiks.

Volitused, mille riikide valitsused peadirektoraadile loovutavad, hõlmavad üsna konkreetseid näiteid, mis võivad nõuda muudatusi riiklikes õigussüsteemides. Nende hulka kuuluvad üksikisikute kinnipidamine, reisimise piiramine, tervisesekkumiste sundimine (nt testimine, inokuleerimine) ja nõue läbida arstlik läbivaatus.

Koroonapettuse vaatlejatele ei ole üllatav, et peadirektoraadi äranägemisel kavandatud üksikisiku õiguste piirangud hõlmavad ka sõnavabadust. WHO-l on õigus nimetada arvamusi või teavet “valeinformatsiooniks” või “desinformatsiooniks” ning nõuda riikide valitsustelt sekkumist ja sellise väljendamise ja levitamise lõpetamist. See läheb tõenäoliselt vastuollu mõne riigi põhiseadusega (nt USA), kuid on õnnistuseks paljudele diktaatoritele ja üheparteilistele režiimidele. Loomulikult ei ole see kooskõlas inimõiguste ülddeklaratsiooniga /…/.

Pärast hädaolukorra väljakuulutamist on peadirektoraadil õigus anda valitsustele juhiseid WHO ja teiste riikide varustamiseks ressurssidega, sealhulgas rahaliste vahendite ja kaupadega. See hõlmab otsest sekkumist tootmisse, et suurendada teatavate kaupade tootmist.

Riigid loovutavad WHO-le õiguse patendiõiguse ja intellektuaalomandi üle, sealhulgas kontrolli tootmise oskusteabe üle, nende kaupade üle, mida peadirektoraat peab asjakohaseks seoses võimaliku või tegeliku terviseprobleemiga.

 

WHO piiramatu võim

WHO on varem välja töötanud protsessid /…/. Nende suuniste väljatöötamise protsess nõuab vähemalt paberil mitmesuguste ekspertteadmiste leidmist ja dokumenteerimist ning usaldusväärsuse huvides mitmesuguste tõendite kaalumist. Näiteks on 2019. aasta suunised pandeemilise gripi ohjamise kohta, milles esitatakse soovitused riikidele sellise hingamisteede haiguspuhangu korral. Nende tõendite kaalumise tulemusena soovitas WHO tungivalt kontakte mitte jälgida, terveid inimesi karantiini mitte panna ja piire mitte sulgeda. Tõendid näitasid, et eeldatavasti põhjustavad sellised meetmed pikemas perspektiivis rohkem üldist tervisekahju /…/. Neid juhiseid eirati, kui Covid-19 tõttu kuulutati välja hädaolukord.

Rahvusvaheliste inimõiguste direktiivi muudatustega tugevdatakse veelgi peadirektoraadi võimu eirata kõiki selliseid tõenditel põhinevaid menetlusi.

Esiteks kaotatakse nõue tegeliku tervisealase hädaolukorra kohta, mille puhul inimesed kogevad mõõdetavat kahju või kahju tekkimise ohtu. Muudatusettepanekute sõnastusest jäetakse konkreetselt välja kahju nõue, mis ajendab peadirektoraati riikide ja inimeste üle võimu haarama. Vajadus tõendatava “rahvaterviseriski” järele kõrvaldatakse ja asendatakse rahvatervise riski “potentsiaaliga”.

Teiseks, nagu on arutatud ka G20 ja pandeemiaks valmisoleku dokumentides, luuakse nende muudatusettepanekute alusel järelevalvemehhanism igas riigis ja Maailma Terviseorganisatsioonis. See tuvastab uued viiruste variandid, mis looduses pidevalt tekivad.

Teoreetiliselt võib eeldada, et kõik need kujutavad endast potentsiaalset haiguspuhangu ohtu, kuni pole tõestatud, et see nii ei ole. Seda märkimisväärset seirevõrgustikku haldaval ülemaailmsel tööjõul ei ole põhjust eksisteerida, välja arvatud selleks, et tuvastada veel rohkem viirusi ja viirusevariante. Suur osa nende rahastamisest pärineb era- ja korporatiivsetest huvidest, mis saavad rahalist kasu vaktsiinipõhistest reageeringutest, mida nad nakkushaiguste puhangutele ette näevad.

Kolmandaks on peadirektoraadil ainupädevus kuulutada kõik tervisega seotud või potentsiaalselt seotud sündmused “hädaolukorraks”. Kuuel WHO organisatsioonil on see võim ka piirkondlikul tasandil. Nagu ahvirõugete puhangu puhul näha, võib peadirektoraat juba ignoreerida hädaolukordade kohta nõu andmiseks loodud komisjoni.

Kavandatud muudatustega kaotatakse peadirektoraadi vajadus saada nõusolek riigilt, kus tuvastatakse võimalik või tajutav oht. Väljakuulutatud hädaolukorras võib peadirektoraat muuta valitsusväliste osalejatega suhtlemise raamistiku (FENSA) eeskirju, mis käsitlevad tegelemist eraõiguslike (nt kasumit taotlevate) üksustega, võimaldades tal jagada riigi teavet mitte ainult teiste riikide, vaid ka eraettevõtetega.

 

Mis saab edasi?

Kui need muudatusettepanekud heaks kiidetakse, ei ole inimeste üle, kes võtavad kontrolli teiste elude üle, tegelikku õiguslikku järelevalvet, sest neil on diplomaatiline puutumatus kõigist riiklikest jurisdiktsioonidest.

Paljude palgad sõltuvad eraisikute ja ettevõtete sponsorlusest, kellel on otsesed finantshuvid nende otsustes. Need sisuliselt vastutustundetu ametniku otsused loovad kaupadele massiturud või annavad kaubanduslikele konkurentidele oskusteavet. COVID-19 reageerimine näitas, millist rolli mängib ettevõtete kasumile suunatus, mida sellised otsused võimaldavad.

Kuigi WHA-l on üldine järelevalve WHO poliitika üle, mille juhatus koosneb WHA liikmetest, tegutsevad need orkestreeritud viisil. Paljudel delegaatidel on menetlusest pealiskaudne arusaam, samal ajal kui bürokraadid koostavad poliitikat ja peavad selle üle läbirääkimisi.

WHO kavandatud uued volitused ja selle ümber ehitatav pandeemiaks valmisoleku tööstus ei ole varjatud, aga nende analüüsimisele ei pöörata kuigivärd tähelepanu. Ent seda tuleks teha, sest vastavad muudatused ohustavad demokraatiat ja inimeste põhiõigusi.

* Selle artikli autor, Dr David Bell on kliiniline ja rahvatervise arst, kellel on doktorikraad rahvastiku tervise alal ning taust sisehaiguste, modelleerimise ja nakkushaiguste epidemioloogia alal.

Dr Belli koostatud muudatuste koopia ja kokkuvõtte olulistest klauslitest leiate PANDA avaldatud originaalartikli allosast SIIN.

 

Allikad: expose-news.com, pandata.org

 

Toimetas Revo Jaansoo

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt