Noam Chomsky: rahukõnelused on võimalikud, kui on poliitiline tahe nendega tegeleda

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

27. veebruar 2023 kell 17:08

Juba aasta aega on kestnud „sõda“ selliste tegelaste vahel, kes üheskoos omaenda inimestele koroonapettust pähe surusid ja tervisediktatuuri kehtestasid. USA keeleteadlane, filosoof, poliitikakommentaator ja aktivist Noam Chomsky räägib eksklusiivintervjuus väljaandele Truthout, et käesoleva USA/NATO-Venemaa sõja puhul on ilmselge, et NATO ja USA isegi ei püüa seda sõda lõpetada.

Chomsky on tuntud oma USA valitsuse poliitika terava kriitikaga, milles on oluline koht sõjavastasusel, seda juba Vietnami sõjast alates. Ta võitleb ka korporatiivse riigikapitalismi ja totalitaarse kontrolli vastu ning kirjeldab propaganda ja meedia kasutamise võimalusi võimulolijate huvides.

Ukraina sõja lõppu pole näha, vaid relvavoog USA-st ja Saksamaalt Ukrainasse suureneb. Mis saab järgmiseks NATO/USA päevakorras? Milline on teie hinnang, Noam, Venemaa-Ukraina konflikti viimastele arengutele?

Noam Chomsky: Alustuseks võime küsida, mis ei ole NATO/USA päevakorras. Vastus sellele on lihtne: püüded õudustele lõppu teha enne, kui need palju hullemaks muutuvad. „Palju hullem“ algab Ukraina suureneva laastamistööga, mis on piisavalt kohutav, kuigi see pole kaugeltki nii metsik nagu USA-Ühendkuningriigi sissetung Iraaki või näiteks USA poolne Indohiina hävitamine pärast II maailmasõda, mis oli klass omaette. See nimekiri on tegelikult palju pikem. Kui võtta mõned väiksemad näited, siis 2023. aasta veebruari seisuga hindas ÜRO Ukrainas tsiviilisikutest hukkunuteks umbes 7000 inimest. See on kindlasti tõsine alahindamine. Kui me selle arvu kolmekordistame, jõuame tõenäolise hukkunute arvuni USA toetatud Iisraeli invasioonis Liibanoni 1982. aastal. Kui korrutame selle 30-ga, jõuame Ronald Reagani tapmise ohvrite arvuni Kesk-Ameerikas, mis on endiselt Washingtoni üks väiksemaid „saavutusi“. Ja nii see jätkub.

Kuid see on mõttetu mõtteharjutus. Kuidas julgetakse rääkida lääne kuritegudest, kui ametlik ülesanne on Venemaad kui ainulaadselt kohutavat režiimi hukka mõista! Lisaks on iga meie kuriteo kohta hõlpsasti saadaval üksikasjalikud vabandused. Need varisevad uurimise käigus kiiresti kokku, nagu on üksikasjalikult näidatud. Kuid see kõik on ebaoluline hästi toimivas doktrinaalses süsteemis, kus „ebapopulaarseid ideid saab vaigistada ja ebamugavaid fakte pimeduses hoida, ilma et oleks vaja mingit ametlikku keeldu“, kui laenata George Orwelli kirjeldust „Loomade farmi“ sissejuhatuses.

Tuleme tagasi praeguse teema juurde: kuidas kujundatakse poliitikat nii, et olukorra „hullemaks muutmiseks“ eskaleeritakse konflikti. Ametlik põhjus jääb samaks: Venemaad tugevalt nõrgestada. Liberaalne kommentaar pakub aga humaansemaid põhjuseid: peame tagama, et Ukraina oleks läbirääkimisteks tugevamas positsioonis. Või nõrgemal positsioonil alternatiiv, mida ei võeta arvesse, kuigi see on vaevalt ebareaalne.

Selliste võimsate argumentide taustal peame keskenduma USA ja Saksa tankide, tõenäoliselt peagi reaktiivlennukite saatmisele ning USA-NATO otsesemale osalemisele sõjas.

Seda, mis tõenäoliselt järgmiseks tuleb, ei varjata. Ajakirjandus teatas äsja, et Pentagon nõuab ülisalajast programmi, et viia Ukrainasse „kontrollirühmad“, et jälgida vägede liikumist. Samuti on selgunud, et USA on andnud sihtmärgiks teavet kõigi kõrgetasemeliste relvalöökide kohta, mis on „varem avaldamata praktika, mis näitab Pentagoni sügavamat ja operatiivsemalt aktiivsemat rolli sõjas“. Mingil hetkel võib tulla Venemaa kättemaks, teine samm eskalatsiooniredelil ülespoole.

Sõda jätkab oma praegusel kursil, et õigustada suure osa väljaspool läänt asuva maailma arvamust, et tegemist on USA-Vene sõjaga Ukraina surnukehadega. Vaade, tsiteerides suursaadikut Chas Freemani, et USA näib võitlevat Venemaaga kuni viimase ukrainlaseni, kordades Diego Cordovezi ja Selig Harrisoni järeldust, et 1980. aastatel võitles USA Venemaaga kuni viimase afgaanini.

Kas on lootust diplomaatilisteks jõupingutusteks, et pääseda pidevast katastroofi triivist Ukrainale ja mujale? Arvestades Washingtoni huvipuudust, on meedias vähe järelepärimisi, kuid Ukraina, USA ja muudest allikatest on lekkinud piisavalt palju, et teha piisavalt selgeks, et võimalusi on olnud isegi alles möödunud aasta märtsis.

Kas diplomaatia võimalused on endiselt alles? Võitluste jätkudes positsioonid ennustatavalt tugevnevad. Praegu tunduvad Ukraina ja Venemaa seisukohad vastuolulised. See ei ole maailma asjades uudne olukord. Sageli on selgunud, et rahukõnelused on võimalikud, kui on poliitiline tahe nendega tegeleda.

Putini invasioon Ukrainasse on tabanud selgelt puhvreid, kuid nagu iga sõja puhul ikka, levib ebaausus, propaganda ja valed vasakule ja paremale igalt poolt. /–/ Väidetakse, et Lääs ei taha näha Venemaa lüüasaamist. Ja nad nimetavad teid kui ühte neist, kes on piisavalt naiivne, et uskuda ideed, et Lääs vastutab tingimuste loomise eest, mis provotseerivad Venemaa rünnakut Ukraina vastu. /–/

Neil on minu suhtes õigus, kuigi nad võivad lisada, et jagan peaaegu kõikide ajaloolaste ja paljude silmapaistvate poliitikaintellektuaalide seisukohti alates 1990. aastatest, nende hulgas juhtivad riigitegelased, aga ka diplomaatilise korpuse tippešelon, kes teavad kõike Venemaa kohta, alates George Kennanist ja Reagani suursaadikust Venemaal Jack Matlockist kuni Bush II kaitseministri Robert Gatesini ja lõpetades CIA praeguse juhiga ja paljude teistega. Nimekirjas on tegelikult kõik kirjaoskajad, kes on võimelised väga selgeid ajaloolisi ja diplomaatilisi dokumente avatud meelega üle vaatama. Kindlasti tasub tõsiselt mõelda viimase 30 aasta ajaloole pärast seda, kui Bill Clinton algatas uue külma sõja, rikkudes USA kindlat ja ühemõttelist lubadust Mihhail Gorbatšovile, et „Me mõistame vajadust tagatiste järele idapoolsetele riikidele. Kui säilitame kohaloleku Saksamaal, mis on NATO osa, ei laieneks NATO jurisdiktsioon NATO vägedele ühe tolli võrra idas.

Need, kes soovivad ajalugu ignoreerida, võivad seda teha, selle hinnaga, et nad ei mõista, mis praegu toimub ja millised on väljavaated „palju hullemat“” ära hoida.

Ka mõned „vasakpoolsed“ intellektuaalid on asunud seisukohale, et maailm vajab praegu Venemaa sissetungi taustal Ukrainasse tugevamat NATO-t ja et konflikti ei tohiks läbirääkimistel lahendada. Mul on raske mõista arusaama, et igaüks, kes väidab end olevat osa vasakradikaalsest traditsioonist, pooldaks NATO laienemist ja pooldaks sõja jätkamist, nii et mis te arvate sellest eriti kummalisest „vasakpoolsest“ positsioonist?

Minust läks kuidagi mööda vasakpoolsete üleskutsed taaselustada Varssavi pakt, kui USA tungis Iraaki ja Afganistani, rünnates samal ajal ka Serbiat ja Liibüat – kindlasti heade ettekäänetega.

Need, kes nõuavad tugevamat NATO-t, võiksid mõelda sellele, mida NATO praegu teeb, ja ka sellele, kuidas NATO ennast kujutab. Viimasel NATO tippkohtumisel laiendati Atlandi ookeani põhjaosa India-Vaikse ookeani piirkonda ehk kogu maailmale. NATO roll on osaleda USA projektis kavandada sõda Hiinaga, mis on juba majandussõda, kuna USA pühendub (ja sunniviisiliselt ka oma liitlased) Hiina majandusarengu tõkestamisele, sammud võimaliku sõjalise vastasseisu suunas varitsevad juba lähiajal.

Oleme seda kõike varem arutanud. On uusi arenguid, kui Euroopa, Lõuna-Korea ja Jaapan mõtisklevad viiside üle, kuidas vältida tõsist majanduslangust, järgides Washingtoni korraldust keelata tehnoloogia Hiinast, nende peamisest turust. Samuti ei paku mingit huvi näha enesekuvandit, mida NATO uhkusega ehitab. Üks õpetlik näide on USA mereväe uusim omandatud amfiib-ründelaev USS Fallujah, mis sai nime kahe 2004. aasta merejalaväe Fallujahi rünnaku mälestuseks, mis on üks USA Iraagi sissetungi julmemate kuritegude hulgas. /–/

Autsaiderid, sealhulgas iraaklased, ei pea seda kuigi toredaks. USS Fallujahi jälge tuntakse märtrite kalmistuna. See on koht, kus kunagise ümberpiiratud linna [Falujah] elanikud matsid naised ja lapsed, kes tapeti USA korduvate rünnakute käigus, et maha suruda okupatsiooni algusaastatel mässu. Iraagis on isegi mänguväljakud nüüdseks leinapaigaks. /–/

Ja kakskümmend aastat ja arvukaid sünnidefektidega lapsi annab USA merevägi ühele oma sõjalaevale nimeks USS Fallujah… Nii jätkab USA impeerium sõda iraaklaste vastu. Fallujah’ nimi, mis on pleegitatud valge fosforiga, mis on põlvkondade kaupa emaüsasse istutatud, on samuti sõjasaak…

/–/

Selline on NATO tõeline kuvand, nagu paljud ohvrid võivad tunnistada.

Tsiteerime Austraalia ajakirjaniku John Menadue’i 2018. aastal avaldatud aruannet:

oktoobril 2004 teatas Washington Post , et „linnas katkes elekter ja vesi just siis, kui neljapäeva õhtul algas uus [pommi]löökide laine, mida USA väed võtsid ette Najafi vastu suunatud rünnakute alguses. Punasel Ristil ja teistel abiagentuuridel keelati juurdepääs kõige elementaarsema humanitaarabi – vee, toidu ja erakorralise meditsiini tarvikute – kohaletoimetamiseks tsiviilelanikkonnale.

novembril ilmus New York Timesi esilehel lugu üksikasjalikult, kuidas alustati koalitsiooni maapealset kampaaniat Fallujah ainsa haigla hõivamisega: „Relvastatud sõdurid kihutasid patsiente ja haigla töötajaid tubadest välja ning neil kästi istuda või põrandal lamada, käed seoti selja taha.“ Loost selgus ka haigla ründamise motiiv: „Rünnak lõpetas ka selle, mis ohvitseride sõnul oli võitlejate propagandarelv: Fallujah’ üldhaigla, kus edastati teateid tsiviilohvritest.” Samuti pommitati ja hävitati linna kaks meditsiinikliinikut.
aasta novembri juhtkirjas, milles tauniti valge fosfori kasutamist, kirjeldas New York Times seda nii: „Suurtükimürsku pakituna plahvatab see lahinguvälja kohal valge helgiga, mis võib valgustada vaenlase positsioone. Samuti sajab leegitsevate kemikaalide palle, mis kleepuvad kõige külge, mida nad puudutavad ja põletavad, kuni hapnikuvarustus katkeb. Need võivad inimkehas põleda tundide kaupa.”

2004. aasta novembri alguses koos New York Timesi teadetega, et Fallujah’ peahaiglat rünnati, viitas ajakiri Nation „teadetele, et USA relvajõud tapsid Fallujah’ tervisekeskuse rünnakus hulgaliselt patsiente ja on jätnud tsiviilisikud ilma arstiabist, toidust ja veest.“

BBC teatas 11. novembril 2004: „Ilma vee ja elektrita tunneme end kõigist teistest täielikult ära lõigatud… tänavatel lebavad surnud naised ja lapsed. Inimesed jäävad näljast nõrgemaks. Paljud surevad saadud vigastustesse, sest linnas pole enam arstiabi.“

14. novembril 2004 teatas ajaleht The Guardian, et „viimase 24 tunni jooksul on hakanud tekkima kohutavad tingimused nende jaoks, kes jäid linna, kuna on selgunud, et USA sõjaväe väited mässuliste positsioonide „täpse“ sihtimise kohta olid valed…“

See on NATO õppetund neile, kes soovivad maailma tundma õppida.

Jällegi peaksime aga olema õiglased. Mitte kõik ei nõustu sellega, et USA Iraagi-missiooni kohta küsimuste esitamine on kohatu. Hiljuti tekitas palju kära see, et Harvard lükkas tagasi Human Rights Watchi direktori Kenneth Rothi ametikohale Kennedy koolis, mis protesti tõttu kiiresti tagasi võeti. Rothi volitusi kiideti. Ta võttis isegi negatiivse seisukoha arutelus, mida juhtis tunnustatud inimõiguste kaitsja Samantha Power, selle üle, kas Iraagi invasioon kvalifitseerub humanitaarsekkumisena. (Carri inimõiguste keskuse direktor Michael Ignatieff väitis, et see kvalifitseerub.)

Kui õnnelikud me oleme, et intellektuaalse maailma tipus on meie kultuur nii vaba ja avatud, et võime isegi arutleda selle üle, kas taoline ettevõtmine oli humanitaarharjutus… Siinkohal võib küsida, kuidas me reageeriksime analoogsele sündmusele Moskva ülikoolis.

Allikad: truthout.org, telepolis.de

Tõlkis Hando Tõnumaa

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Arvamus Noam Chomsky: rahukõnelused on võimalikud, kui on poliitiline tahe nendega tegeleda