Tänane “Ajatu” ilmus esimest korda 10. oktoobril 2014 ning on täpselt sama ajakohane ka täna.

Daniele Ganser on Šveitsi ajaloolane, kes kirjutas oma doktoritöö NATO salaarmeest Gladiost. Toome teieni intervjuu Ganseriga, kus ta arutleb võimu kuritarvitamise, nafta ning sõjatööstuse vahelistest seostest.

Maailma riikide naftavajaduseks arvestatakse 88 miljonit barrelit (üks naftabarrel on ligi 159 liitrit) päevas. Riigid, mis tegelevad edukalt naftaga äritsemisel, lõikavad teiste riikide energiasõltuvusest suuri kasumeid, mistõttu on nende riikide jaoks tulus luua üha uusi sidemeid naftat tootvate piirkondade ja riikidega. Ajalugu on näidanud, et paljudel juhtudel pole selliste sidemete loomine kuigi rahumeelne olnud. Kui minna ajas tagasi umbes 200 aastat, võime saada natuke selgust, miks USA on niivõrd aktiivne maailma sõjanduses ja naftatööstuses.

Sõjad naftamonopoli pärast

Naftamonopoli sünd sai alguse 1850-ndatel, kui ameeriklased hakkasid rakendama tõhusamaid meetodeid nafta puurimiseks. See tõi kaasa rahvastiku rikastumise, majanduse kasvu ning riigi mõjuvõimu suurenemise. Maailmasõdade ajal suurenes nõudlus nafta järele ning näiteks 1939. aastal varustas USA naftaga nii Hitleri Saksamaad kui ka selle vastu sõdinud liitlasvägesid. Riikide arenedes joonistusid välja USA konkurendid, kellega tuli kiiresti sõlmida kas koostöösidemed, allutada riigi juhid oma plaanidele või hoopis välja vahetada koostööaltimate juhtidega.

Selliseid sõjalisi sekkumisi on läbi aastakümnete õigustatud mitmesuguste ettekäänetega, mida peavoolumeedia abil söödetakse inimestele ette päevast päeva. 2003. aasta Iraagi sõda õigustati sellega, et sealsed juhid olevat omanud massihävitusrelvi, mis võivad ohustada teiste riikide julgeolekut. Enne Iraagi ründamist ütles toonane USA asepresident Dick Cheney, et Iraak tahab luua tuumapommi, Saddam Hussein annab massihävitusrelvad terroristidele ning neid kasutatakse, et korraldada uus 9/11. Seda väidet levitati pidevalt meedia vahendusel ning nüüdseks on selge, et sellega sooviti lihtsalt hirmutada tavakodanikke, et nad nõustuksid Iraagi ründamisega. Tihti asutakse ründama ja diskrediteerima neid ajaloolasi ja ajakirjanikke, kes julgevad selliseid väiteid uurida ja ümber lükata.