Kvantpõimumise lahtiharutamine – kord koos, universaalses reaalsuses alati koos

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

20. jaanuar 2024 kell 10:11

Kommentaare:
0

Foto: Pixabay / Uwe_Dahlke

Traditsiooniline lõhe teaduse ja metafüüsika vahel on läbimas dramaatilist metamorfoosi, kuna on avastatud kvantpõimumine osakeste vahel, mida varem peeti üksteisest rohkem kui kilomeetri kaugusel asuvateks. Selle põneva nähtuse lahtiseletamise võtab ette Julian Rose David Icke’i kodulehel.

 

Teadlaste läbiviidud katses, kui üks neist osakestest pöörleb ringi, pöörleb ka tema sõsarosake – kuigi see on kaugel – reageerides nii, nagu oleks nad kogu aeg koos toiminud.

Kvantpõimumine, põimitus ehk põimolek (inglise keeles quantum entanglement) on kvantfüüsikaline nähtus, mille korral ei ole võimalik süsteemi moodustavatel osakestel määrata üksikut kvantolekut, vaatamata, et osakesed ei viibi samas ruumis ja võivad olla väga suurtel kaugustel. (Wikipedia)

Sellise põimumise olemasolu on nii veenev kui ka arusaadav ning ma tahan proovida selgitada, miks.

Alustuseks tõdeme, et universum on „üks“, kõik elemendid on üksteisega ühenduses nähtamatute, energiliselt pulseerivate lainete kaudu.

Varem ühes massis olnud osakeste eraldamine on klassikalisel füüsilisel tasandil ainult “eraldamine”, kuid mitte kvanttasandil.

See, et nad ei ole enam üksteisega füüsiliselt ühenduses, ei tähenda, et nad on kvanttasandil eraldatud. Nad ei ole eraldatud, vaid jäävad ühtseks.

See ongi seesama olek, mida vaimses terminoloogias kirjeldatakse sõnaga „ühtsus“. See „ühtsus“ on vibratsiooniline. Sellist seisundit kogetakse siis, kui ollakse häälestatud olemusele: sellele, mis resoneerib “olemises”, kui seda ei häiri väline või sisemine vaimne pealetung. Selles olekus ei ole aega, kaugust ega takistust (gravitatsiooni). Ei mingit eraldumist.

Kuigi selles kontekstis räägitakse sageli mõtte kulgemise kiirusest või energeetilisest psüühilisest pingutusest, ei ole see rangelt asjakohane, sest on olemas üheaegne ühendus, mis toimub tunduvalt suuremal valguskiirusel. Sellel tasemel kordub Universumi olemus mikroskoopiliselt kastepiisas ja aatomiosakeses, kõik eksistentsi elemendid jäävad seotuks, seega üheks algse ilminguga. Nad on ühe algataja, ühe allika peeglid.

Võimsa mikroskoobi all vaadatuna on Niels Bohri varajaste kvantkatsete kohaselt väikseimad aatomiosakesed ühel hetkel “spetsifikatsioonid” ja teisel “lained”. Isegi muutudes uuesti selliseks, mida Bohr kirjeldas kui „tantsu“.

See, kuidas need väikesed osakesed reageerivad, sõltub nii nendega seotud inimese (vaataja) vaatenurgast ja mõjust kui ka nende iseseisvast olemasolust kosmilise ainena. Need on samaaegselt nii maised 3D kui ka universaalsed Jumala sädemed.

Näib, et kord “koos” tähendab universaalses reaalsuses alati koos olemist. Füüsiline eraldatuse tegur ei mängi selle ühtsuse muutmisel mingit rolli.

Kõige elementaarsematel tasanditel on energia ja aine lahutamatud. Aine on tardunud energia ja omandab vastavalt oma vibratsioonilise resonantsi kiirusele üha suurema tiheduse. Mida väiksem on kiirus, seda tihedamaks muutub aine ja seda enam kitseneb puhta energia liikumine.

Universum on nii mateeria kui ka eeter. Väljaspool gravitatsiooniväljade kitsendusi liikuvad osakesed või energiaväljendid ei allu vastupanule – nad aeglustuvad. Seega on “God Speed” võimas õnnistus kõigile, kes seda soovivad!

Klassikaline teadus saab ainult kirjeldada, kuid mitte “kogemust”, intuitiivset kõrgemat teadvust, mis võrdub “Jumala kiirusega”. Intuitiivne teadvus asetab kogeja eksistentsi kvanti sisse, mitte väljapoole.

Teadus vaatab “väljastpoolt” sisse, kuid suudab intellektuaalse pingutuse ja keskendumise abil ära tunda mõningaid komponente, mis moodustavad kosmilise teadvuse, jumalakartlikkuse toimimise, kuid ei suuda “olemist” (kogeda), mida see kirjeldab.

Seega pole kvantpõimumine sugugi nii salapärane nähtus, kui esialgu tundub. Kuid selle uurimine nõuab dünaamilist tasakaalu kahe ajupoolkera vahel, mis näitab vastavalt, et põimumine on Jumala teadvuse ülima vastastikuse seotuse ilming.

See on nähtamatu liim, mis koos tähtede, planeetide ja muude taevaobjektidega hoiab Universumit koos. Jumalateadvus asub südames ja on avalikult kättesaadav kõigile inimestele. Kuid see „magab“ kuni ärkamiseni.

Tehakse suuri jõupingutusi, et vältida inimkonna ärkamist ja oma võimu teadvustamist. Eksisteerimise paradoksaalne olemus on selline, et võitlus inimkonna evolutsiooni tumedatest allasurujatest – nii sisemistest kui ka välistest – ülesaamiseks tekitab hõõrdumise, mis on vajalik meie sügavate vaimsete jõudude eneseteostuse saavutamiseks, mis muidu võiks jääda soiku.

See varustab meid ka jõuga, et võita tumedad petturid ja seada paika uus tegevuskava maapealse elu tuleviku jaoks.

On vaja pingutada – ilma pingutuseta ei saabu midagi positiivset. Kuid nauding, mis tuleneb meie kvantpõimumise kasvavast mõistmisest meie Loojaga, ületab kaugelt piiratud ja mööduvad naudingud, mis on meile kättesaadavad realiseerimata, suures osas kolmanda tiheduse (3D) olekus, mis on lahutatud teadlikust kontaktist meie eksistentsi allikaga.

Sellise „põimumise” omaksvõtmine toob kaasa inimteadvuse metamorfoosi ja erakordse uue eluajastu Maa peal ja kaugemalgi.

See on ajastu, mil ei saa teha vahet Jumala ja inimese vahel.

 

Allikas: davidicke.com

 

Tõlkis Hando Tõnumaa

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt