Inflatsiooni analüüs: hinnakaose tõelised põhjused peituvad EL kunagistes tagatoatehingutes

Artikli kuulamine on saadaval MINU TELEGRAM tellijatele

15. juuni 2022 kell 16:44

Kommentaare:
0

Kasvav inflatsioon devalveerib inimeste raha. Poliitikud on teinud endast kõik, et see juhtuks. Nüüd peaksime me julgelt sekkuma ja see maksaks paljudele poliitikule nende karjääri. Kuid keegi ei julge. Selle kohta on näide olemas. Tagatoaleping riigimeeste vahel on leping, mis ei ole isegi seda paberit väärt, millele see kirjutatud on, ja poliitikud, kes ei taha teha ebapopulaarseid otsuseid, on euroala kiire inflatsiooni tegelikud süüdlased, vahendab saksa rahandusleht Focus. Avaldame artikli tõlke. 

 

Üks euro sünnidefekt koos globaalse “pandeemia” tagajärgedega ja globalistide sõjaga, mis ajab energiahinnad taevasse, on kokteil, mis laseb inflatsioonil areneda. Nende peatamiseks ei piisa Euroopa Keskpanga laveerivatest sammudest inflatsiooni ohjeldamiseks intressimäärasid tõsta.

 

Mitterandi ja Kohli pärandus

Selle tagatoalepingu sõlmisid euro isad, Prantsusmaa president François Mitterand ja Saksamaa liidukantsler Helmut Kohl vastavalt ajastu vaimule.

See käis nii: euro eestkostja Euroopa Keskpank asub Frankfurdis ja on lepingu tingimuste kohaselt sõltumatu. Ehk Kohl võitis. Aga ülemus ei tohtinud olla sakslane. Ehk Mitterand võitis. Sest sakslastele, nagu teadis Prantsusmaa president, on inflatsioon vastumeelt, kuigi just inflatsioon teeb võlgu võtmise lihtsamaks – ja seda vajab iga poliitik, kes soovib tänu oma heategudele valituks saada.

Mitterandi plaan töötas. Samas ei täitunud Kohli lootus teha piisavalt palju Euroopa Keskpanga (ECB – European Central Bank) heaks, eesmärgiks rahaline stabiilsus, formaalne iseseisvus ja keskpanga asukoht Saksamaal.

 

Maastrichti lepingust ei peetud päevagi kinni

Euroopa keskpank jäi rahvuspoliitika veski vahele: Lõuna-Euroopa riigid olid harjunud oma võlgu paisutama, samas kui teised riigid, eriti Põhjamaad püüdsid oma eelarveid kontrolli all hoida sellises ulatuses, et võlg jäi rahastatavaks.

Kuna oli selge, et nii erinevad süsteemid ei mahu ühe katuse alla ega ühte valuutasse, mõtlesid euro liikmesriigid välja EL-i rahakriteeriumid ja kirjutasid need 1992. aasta Maastrichti lepingusse. Eelkõige on selles kirjas, et riigivõlg ei tohi ületada 60 protsenti sisemajanduse koguproduktist. Seda kriteeriumi on alates selle jõustumisest pidevalt rikutud.

Kreeka ja Itaalia on sellest kriteeriumist alati kaugel olnud, Hispaanial ja Prantsusmaal on praegu umbes kahekordne riigivõlg. Ja Saksamaa, kus koroona ja Ukraina kriis rikkusid võlapiduri, hiiliti nüüd lepingusättest mööda nagu Bundeswehri uue 100-miljardilise võla puhul ja on nüüd samuti eesmärgi silmist kaotanud.

 

EL-is on pinged erineva rahasse suhtumise tõttu

Erinevad viisid võlgadega tegelemiseks toovad ühises valuutapiirkonnas kaasa pingeid, sest ühel hetkel peavad rikkad vaeste eest maksma hakkama. Nii sündis euroala võlakriis, millest riigid ei leidnud enam omal jõul väljapääsu, mistõttu Itaalia peaminister ja toonane ECB president Mario Draghi 2012. aastal napisõnaliselt kuulutas “What ever it takes” (“Iga hinna eest!”).

Lõppkokkuvõttes tähendas see, et ECB jätkab euroraha trükkimist, kuni kõik saavad oma võlad kontrolli alla. Draghi “Iga hinna eest” kvalifitseerus tol ajal päästmiseks. Tänasest vaatenurgast on see aga kiire inflatsiooni põhjus.

 

Inflatsioon kajastub kinnisvarahindades…

…sest rahapakkumine Euroopas kasvas hüppeliselt. Alates võlakriisist on see kasvanud seitse korda umbes 8,8 triljoni euroni. Vaid väike osa sellest on põhjendatud euroala majanduskasvuga. Ülejäänu tuleb trükipressist ja on toonud kaasa inflatsiooni enamikus varaklassides: esmalt kinnisvara, siis aktsiate ja lõpuks ka toorainete osas.

Nõudlus tõusis taevasse, kogu see raha pidi kuhugi minema. Kui aga pandeemia pakkumist drastiliselt vähendas, tõusid tarbijahinnad ja järsku ilmnes inflatsioon.

Seda, mis edasi juhtus, poleks hinnastabiilsusele pühendunud ECB kunagi tohtinud teha, kuid nüüd maksis ta kätte selle eest, et Kohl oli kunagi loonud oma formaalse iseseisvuse ja nüüd ei saanud keegi sellesse sekkuda.

EKP tegi esmalt kaheprotsendilisest inflatsioonist kaheprotsendilise „sihtkoridori“ ja seejärel kaheprotsendilise „sümmeetrilise inflatsioonieesmärgi“, mis lõppkokkuvõttes tähendab midagi sellist: piisab, kui olla paar aastat alla kahe protsendi intressimäära, siis paar aastat polegi nii hull. ECB otsustajad alguses Draghi ja seejärel tema prantslasest järglase Christine Lagarde’i ümber ei hoolinud sellest, et inflatsioon kipub plahvatuslikult kasvama ja võib ootamatult rahulikust tempost kappada kukkuda nagu põgenenud hobune.

 

Hinnastabiilsuse reetmine

Kui see oli esimene hinnastabiilsuse reetmine, siis peagi järgnes teine. Jällegi andis tooni poliitika ja jällegi oli ECB see, kes ei lasknud mitte millestki ega mitte kellelgi neid seda järgimast veenda. Kui EL eesotsas presidendi Ursula von der Leyeniga teatas rohelisest kokkuleppest ja seadis seega esmatähtsaks kliimaneutraalsuse eesmärgi, otsustas keskpanga nõukogu 2021. aasta juulis lähtuda oma otsustes ka kliimakaitse eesmärkidest.

ECB nõustus tõsiasjaga, et tema ainus kohustus, nimelt rahastabiilsuse tagamine, löödi uppi, ja riikide valitsused aplodeerisid. Nende jaoks oli lõpuks selge: ECB ei nurja enam nende plaane.

Sellest ajast alates on käivitatud riiklikke ja kogu EL-i hõlmavaid koroonakriisi rekonstrueerimise programme, mille väärtus ulatub miljarditesse. Sõjaliste kulutuste suurenemine EL-i liikmesriikides ja energiahindade subsiidiumid, nagu on otsustanud enamik EL-i riikide parlamente, toovad kaasa täiendava koormuse miljardite väärtuses, mida saab rahastada seni, kuni Euroopa Keskpank hoiab intressimäärad madalad – kuid sellega kaasneb inflatsioon.

Lagarde’i nüüd välja kuulutatud juhitavad intressitõusud on kompromiss dilemmas, kus tegelikult on alati ainult kaks halba lahendust.

 

Jimmy Carteri näide

Viimati olid sellised inflatsioonimäärad nagu eurotsoonis ja USA-s 1970. aastate lõpus. USA toonane president Jimmy Carter seadis oma viimaseks õlekõrreks keskpanga etteotsa karmi majandusteadlase Paul Volckeri. Ühe oma esimese ametliku teona tõstis too drastiliselt intressimäärasid kuni 20 protsendini.

Inflatsioon, mis toona oli olnud kuni 15 protsenti, langes kohe. USA aga sisenes majanduslangusse, mis lõpuks pühkis Jimmy Carteri presidenditoolilt minema. Seni ei saa ega taha keegi Euroopas seda sammu astuda.

 

Allikas: Focus

 

Tõlkis Hando Tõnumaa

[related-posts]

Kommentaarid

Kommentaare lugeda ja kommenteerida saavad vaid Minu Telegrami tellinud kasutajad. Tellimuse esitamiseks kliki siia või logi sisse siit.

Päevapilt